Keeleülesanded
Tüvemitmus vanas õpikus (II)
Tänapäevases eesti keeles kasutatakse tuvemitmust peamiselt osastavas käändes (v.a õnnelik-tüüp, kus tuvemitmus on de-mitmusest tavalisem). Muid käändevorme kasutatakse fraseologismides ja liitsõnades (nt käsil olema, munele hakkama). Vanemas keelepruugis on tuvemitmus märksa sagedasem.
Varem nimetati tuvemitmust i-mitmuseks, sest keeleajalooliselt on tegemist i-tunnuselise vormiga.
Järgnev reeglistik on pärit 1942. aastal ilmunud õpikust „Eesti keele grammatika gümnaasiumile III. Täiendav kursus“ (autor Henno Jänes).
(partitiiv = osastav kääne, genitiiv = omastav kääne)
Lühike mitmuse partitiiv. Lühikese mitmuse partitiivi lõpul võib leiduda e, u või i. See oleneb sõna tüvevokaalist ja a-tüvelistel pealeselle veel esimese silbi esimesest vokaalist. Järgmise tabeli põhjal on võimalik leida lühikese mitm. partitiivi lõppvokaal.
I silbi vokaal | Tüve lõpp-vokaal | Mitm.part. lõppvokaal | Näited | Erandid |
---|---|---|---|---|
e | i | hetki, nurmi | ||
i | e | keppe, sokke, piiskoppe | ||
u | e | kulme, iseloome | ||
ai
õ i ei äi |
a | u | kanu, aegu, asjusigu, linnu
mõõku, õunu seinu äiu |
pikk – pikkiking – kingi
silm – silmi[1] |
keni, relvi; kelli, metsi |
1) i ja j järel i muutub e-ks: nuie, tühje[2]; 2) 2-silbilistel esmavältelistel sõnadel, mil on esimeses silbis o või u, on mitm. partitiivis e (välja arvatud oma, osa – omi, osi) oda – ode; muna – mune; tuba – tube |
i-mitmuse käänded moodustatakse mitm. partitiivi põhjal järgmiselt:
- Kui mitm. partitiivi lõpul on -id, siis jäetakse -d lõpust ära ja liidetakse saadud tüvele soovitava käände lõpp: mõttei-d – mõttei-s, mai-d – mai-le.
- Kui mitm. partitiivi lõpul on u, i või e, siis liidetakse mitm. partitiivile soovitava käände lõpp. Astmevahelduslikel sõnul muudetakse seejuures tugevaastmeline tüvi nõrgaastmeliseks: vanu – vanule, kive – kivel, õnnelikke – õnnelikele, lehti – lehile.
- Sõnadel, mil mitm. partitiivi lõpul on sid, i-mitmus puudub.
- Kui i-mitmuses j sattub i ette, siis ei jää häälikuühend ji püsima, vaid:
- a-tüvelistel sõnadel muutub ji je-ks (nälg – näljele, härg – härjele)
- e-tüvelistel sõnadel ji muutub i-ks (jälg – jälile, külg – külile).
- Mitm. partitiivi tüves olev s jääb i-mitmuses püsima (uusi – uusile, varsi – varsil).
[1] Lisaks neile kolmele veel viis vähem esinevat sõna: iga – igi, isa – isi, iva – ivi, lisa – lisi, nisa – nisi. Sõnust iga, isa, lisa tarvitatakse harilikult aga sid-lõpulisi vorme: igasid, isasid, lisasid.
[2] Sõnadest neli ja väli on lubatud reeglipäraste vormide nelje, välje kõrval tarvitada ka vorme nelju, välju, mis viimased ongi eelistatavad.
i-mitmuse tarvitamist peeti ebasoovitavaks, kui eespool esitatud reeglite järgi moodustatud i-mitmuse vorm langes kokku mõne muu sõna mõne vormiga. Järgnevad näited sellistest mitmusevormidest. Kirjuta iga sõnavormi järele, millisest sõnast see i-mitmuse vorm on saadud.
Näide: õlul – algvorm õlg
Mõne sõna puhul on mitu võimalust, aga ühest piisab.
metsis | vahel | ||
emis | põllul | ||
võides | rajul | ||
võlus | pardel | ||
pikiks | kohina | ||
õlile | ajul | ||
tähis | rahus | ||
valgesse | juustesse |
2018
vanem
piirkonnavoor