3. Kaltsunuku ajalooline roll lastekasvatuses

Mänguasjad sh nukud on kasvatuslikku väärtust omanud igal ajastul ning iseloomustanud lapsi ning neid ümbritsevat maailma.

Vana aja lastel ei ulatunud maailm tavaliselt koduõuest palju kaugemale, mistõttu ka nende mänguasjade hulgas leidus rohkesti talulapsi ümbritsevate koduloomade ja – lindude kujulisi lelusid, nukke, mitmesuguste töö- ja tarbeesemete miniatuurseid koopiaid (Piiri, 2005). Lapsed on mängudes ikka püüdnud jäljendada täiskasvanute töid ja tegemisi. Teiselt poolt on vanemad püüdnud mängude ja mänguasjade abil kasvatada lastes töökust ja tööarmastust. Töökust on peetud eesti ühiskonnas üheks hinnatavamaks omaduseks, kuna taluperes oli iga töökäsi ellujäämise seisukohalt vajalik ning töökust väärtustas ka ajastule omane religioosne maailmavaade (Piiri, 2005; Rosenthal, 2012).

Täiskasvanute elu imiteerimine st mänguloomade meisterdamine, tööriistade ja tarbeesemete jäljendamine, nuku hellitamine oli eelharjutuseks tulevasele tööle ja eluks (Piiri, 2005).

Nukuriided õmmeldi tavaliselt kodus ise ja need olid sellised, nagu nõudis selleaegne mood. Kus kanti veel rahvarõivaid, seal olid need nukulgi seljas. Rahvarõivaid õmmeldi nukkudele ka selleks, et lapsed õpiks tundma oma esivanemate riideid ja traditsioone (Piiri, 2005). Vähetähtis pole ka see, et nukkude rõivastus peegeldas teataval määral nuku valmistaja ja sellega mängija sotsiaalset staatust ühiskonnas (Kaljuvee, 1964).

Kasutatud allikad:

• Kaljuvee, G. (Koost). (1964). Eesti rahvapäraseid mänguasju. Tartu: Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum.
• Piiri, R. (2005). Talulaste mänguasjad. Tartu: OÜ Vali Press.
• Rosenthal, M. (2012). 1850.-1940. aastate kaltsunukud Eesti muuseumides: tüpoloogia, valmistamistehnoloogiad ja materjalikasutus. Publitseerimata diplomitöö. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.