2. Kaltsunukkude valmistamise ajalugu

Vikipeedia kohaselt on kaltsunukk nukk, mis on traditsiooniliselt käsitsi valmistatud tekstiili­jääkidest.

Kaltsunukk on nukk, mis on juba ammustest aegadest kuulunud nii linna kui talulaste mänguasjade hulka, kuid kust ja millal kaltsunukkude meisterdamine täpselt alguse sai, seda ei tea tänapäeval päris täpselt enam keegi. Oma pehmuse ja armsuse tõttu sobivad tekstiilnukud hästi väikelaste mängu­asjadeks, kuid kahjuks on nad seetõttu ka kergesti kuluvad ning halvasti ajas säilivad.

Teadaolevalt vanim kaltsunukk on hoiul Briti Muuseumis ning see on ühe lapse hauast leitud Vana-Rooma kaltsunukk, mida dateeritakse aastasse umbes 300 eKr. Leitud nukk on valmistatud jämedast linasest riidest ning topitud täis kaltsu ning papüüruse tükke (Vikipeedia).

Arheoloogiliste nukuleidude ning museaalide vähesuse peamiseks põhjuseks on see, et neid lihtsaid lelusid valmistati kergesti kättesaadavatest ja hävivatest materjalidest (linased kaltsud, vill, puit, luu, põletatud savi). Teisalt on kaltsunukud kergesti valmistatavad ning sama kergesti muudetavad nukud, kelle tegemise juhiseid kanti pärandina põlvest- põlve.

Tartu Mänguasjamuuseumi andmetel on lihtsama rahva laste nukud on läbi aegade olnud valmistatud kodus muust õmblustööst üle jäänud kangatükkidest või vanadest riideräbalatest, sellest ka nende nimetus- kaltsunukud. Müügiks hakati Euroopas riidest nukke valmistama alles 19. sajandi keskpaigas. Tavaliselt olid need puhtast linasest või muust kangast õmmeldud, sageli olid neil peenelt vormitud pead ja kaunilt maalitud näod. Üleni riidest nukkude kõrval olid tootmisartikliks ka riidest nukukehad, millele hiljem lisati tselluloidist, portselanist või mõnest muust materjalist pea. Nukukehade täitematerjaliks kasutati saepuru, sammalt, villa, puuvilla- ja siidiheideid, heina, loomakarvu, merirohtu, puulaaste, korgipuru ja kipsi.

19. sajandi II poolel kogusid suurt populaarsust trükitud nukud. Nuku kangale trükitud esi- ja tagapool tuli ostjal endal välja lõigata, kokku õmmelda ning täis toppida.

20. sajandil võeti riidenukutööstuses kasutusele uusi materjale nagu näiteks vilt, mis liimiga kõvendatuna ja vormi pressituna võimaldas vormida ilmekaid nukunägusid ning mille külge sai kinnitada ka parukaid ja klaassilmi. Teiseks sobilikuks materjaliks osutus trikoo, mida nukunägude tegemiseks pingutati mõnest kõvemast ainest maski peale. Tekstiilnukkude kuldaeg Euroopas oli 1920. aastatel. Tolleaegsest toodangust on kollektsionääride seas väga kõrgelt hinnatud sakslanna Käthe Kruse realistlikud ja kvaliteetsed mängunukud ning Itaalias tegutseva Lenci firma vildist karakternukud (Tartu Mänguasjamuuseum).

Eestis on alati mängitud kaltsu- ja riidenukkudega, neid on oma lastele valmistanud nii emad- vanaemad kui ka lapsed ise. 1920-30. aastatel tegid riidenukke müügiks väikesed töökojad ja kodus töötavad käsitööoskusega naised. Peale mängunukkude olid tollal väga populaarsed nn „salonginukud“ ehk riidest ilunukud, mis kujutasid rokokoodaame, mustlannasid, kloune ning olid mõeldud interjööri kaunistuseks (Tartu Mänguasjamuuseum).

Nõukogude perioodil valmistati tööstuslikult põhiliselt plastmassnukke, riidenukke tehti endiselt kodus ise. Alles 1990. aastate alguses, kui poodides enam suurt kaubavalikut polnud, hakati mõnedes eraettevõtetes valmistama turistidele mõeldud eesti rahvarõivastes riidenukke ning lastele pehmeid mängunukke (Tartu Mänguasjamuuseum).

Tänapäeval valmistatakse kaltsunukke peamiselt oma tarbeks käsitööna kodus ning vähesel määral ka tööstuslikult. Tööstuslikud nukud jäljendavad traditsiooniliste kaltsunukkude omadusi: lihtsad vormid, pehme riidest keha, lapitehnikas rõivad, kuid üldjuhul ei kanna need tekstiilmaterjalide taaskasuta­mise ideed ega loodus­sõbraliku tootmise põhimõtet.

Eesti nukukunstnikud on koondunud Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu mänguasjameistrite alaliitu. Omanäolise käekirjaga nukukumeistrid on nt Resa Tiitsmaa, Marianna Ratiner, Sirje Raudsepp, Sveta Aleksejeva, Kai Maser, Tiia Mets, Pille Pattak, Piret Mildeberg, Maaja Kalle, Lembe Maria Sihvre jpt (Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit).

Kasutatud allikad:

• British Museum. Külastatud aadressil:  http://www.britishmuseum.org/explore/highlights/highlight_objects/gr/r/rag_doll.aspx.
• Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit. Külastatud aadressil: http://www.folkart.ee/meist/alaliidud/manguasjameistrid.
• Hunt, M. (2010). Nukumeistrite tööd Kondase keskuses. Eesti Pärimusmuusika Keskus. Külastatud aadressil: http://www.folk.ee/et/Uudised&nID=248.
• Kaltsunukk. Vikipeedia. Külastatud aadressil: http://et.wikipedia.org/wiki/Kaltsunukk.
• Tartu Mänguasjamuuseumi teabetahvel riide- ja kaltsunukkudest.