Tsütoloogia ja histoloogia – eritusorganid
Neerukehake
Neerukehake. Keskel päsmake, selle ümber lai kihnu valendik. Masson Trichrome
Neerukehakesed on ümara või ovaalse kujuga struktuurid ja paiknevad koore osas. Neid ümbritseb glomerulooskihn e Bowmani kapsel (capsula glomeruli Bowmani), kehakese keskel paikneb päsmake (glomerulus corpusculi renis). Neerukehakeses eristatakse soonpoolust (polus vascularis) ja tubulaarpoolust (polus tubularis). Kapsli ja päsmakese vahele jääb kihnu valendik (lumen capsulae), kuhu filtreeritakse esmane uriin. Neerukehakese päsmakese moodustavad verekapillaarid (35-50 kapillaari), mesangiaalrakud ja ekstratsellulaarne mesangiaalmaatriks. Mesangiaalrakud on suured ja ebakorrapäraste jätketega.
Rakud osalevad fagotsütoosis, säilitavad basaalmembraani ja kindlustavad glomerulaarse verevoolu. Neerude filtratsioonibarjääri moodustavad kapillaari endoteel, glomerulaarne basaalne membraan (GBM) ja podotsüüdid. Läbi selle barjääri ei pääse läbi suure molekulaarmassi ja diameetriga proteiinid. Päsmakese verekapillaaridel on väga paks GBM (2-3 korda paksem, kui teiste organite basaalmembraanid) ja viimane mängib neerude filtratsioonis väga olulist osa.
GBM koosneb kolmest kihist: kahest elektronheledast kihist – lamina rara externa, lamina rara interna ja elektrontumedast kihist – lamina densa. Basaalmembraan on makromolekulaarne filter, mille moodustab proteiinide võrgustik. Lamina densa kõige olulisem komponent on kollageen IV, lisaks sisaldab ta laminiini, proteoglükaani, heparaan sulfaati. Lamina rara interna et externa sisaldab fibronektiini. Glomerulaarsele basaalsele membraanile kinnituvad jätketega rakud – podotsüüdid. Podotsüütide primaarseid jätkeid nimetatakse tsütotrabeekuliteks, sekundaarseid jätkeid tsütopoodideks.
Glomerulaarne basaalne membraan. TEM 24 000x