Projektist

Baltisaksa kultuur on olemuslik, kuid hästiunustatud ja tihti mahavaikitud, ajuti isegi taunitud osa Eesti kultuurist. Baltisakslaste tunnistamine Eesti kultuuri osana on hädavajalik selle mõistmiseks ja tervikpildi täpsemaks tajumiseks. Tavaettekujutuse järgi lahkusid baltisakslased 1939 Eestist ja Lätist ning sellega nende ajalugu lõppes. Kas see oli aga nii? Kaugeltki mitte. 

Projekt “Baltisaksa ellujäämiskunstid – baltisakslaste lapsepõlvekogemused ja kodumaa (taas)loomine” (01.01.2025−31.12.2027, KUM-TA58) keskendub sellele, kuidas tulid aastatel 1939-1941 Eestist (järel)ümberasumise käigus lahkunud isikud toime 20. sajandi pöördelistes sündmustes ning kuidas taasloodi enda jaoks kodumaad – milline oli nende Heimat Revisited. Uuritakse, milline oli (järel)ümberasunute lapsepõlvekogemus, kas ja kuidas see aitas toime tulla kodumaakaotuse ja uuel kodumaal kohanemisega. Fookuses on ka see, mil viisil suhestuti endise kodumaaga, hoiti selle mälestust ja taasloodi kodumaakogemust erinevate praktikatega ning üritati anda kodumaatunnet edasi järgmistele põlvkondadele. Projekti raames töötatakse nii trüki- kui arhiiviallikatega ning tehakse intervjuusid lapsena ümberasunute ja/või nende täiskasvanud järeltulijatega. Ootame mälestusi ka neilt, kes hoidsid või leidsid baltisakslastega kontakti pärast Teist maailmasõda või Seni süsteemselt uurimata teemasse süvendes tõmmatakse võrdlusjooni ka väliseestlastega – otsides vastust küsimusele: mis sai pärast ühise kodumaa kaotust? Ja milline on selle seos meiega siin ja praegu?

Baltisaksa uuringute keskus

Projekti koordineerib Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudi germanistika osakonna juurde loodud Baltisaksa uuringute keskus. Keskus on kutsutud ellu uurimaks ja tutvustamaks baltisaksa kultuuri, keelt ja ajalugu – vahel hästi ära unustatud, kuid Eestis, Lätis ja Saksamaal siiski moel või teisel tuttavat ja omast. Baltisaksa keskust juhib Reet Bender, koordinaator on Kadi Kähär-Peterson.