Piimahammaskonnaga 4-6-aastane laps

SmileSelles vanuses laps peseb küll ise hea meelega oma hambaid, kuid lapsevanemad peavad pärast pesemist hindama tulemust ning kiitma last, kui töö on hästi tehtud. Vajadusel tuleb last hammaste puhastamisel abistada.

Esimene jäävpurihammas lõikub suhu 5.-6. eluaastal hambakaare lõppu ja sageli peavad lapsevanemad seda hammast ekslikult piimahambaks, sest ühtegi piimahammast pole ära tulnud.

Lisaks uurige:

Kui lapsel on terved piimahambad, siis

  • saab laps süüa mitmesugust toitu;
  • söömine on lapsele oodatud, rõõmus hetk;
  • laps ei koge hambavaluhirmu;
  • jäävhammastel on paremad võimalused areneda tervetena.

InfoTerved piimahambad suus hoiavad ruumi jäävhammastele.

Võtke laps oma hambaarsti juurde kaasa, et ta harjuks hambaarstiga ja näeks, mida seal tehakse. Enne hambaarsti juurde minekut püüdke lapsele selgitada, mida seal tehakse. Näiteks vaadatakse peegliga hambaid. Ärge tekitage ise lapses hirmu sõnadega: “Ära karda, ta ei tee haiget.” See on hoiatus, et hambaarst võib haiget teha ja nii hakkab laps kartma. Lapse hambaid oleks hea näidata hambaarstile kaks korda aastas.

Adenoididest

Termin „adenoidid” (adenoides) tähistab adenoidseid vohandeid ehk lümfoepiteelkoe suurenemist ninaneelus e suurenenud neelumandlit. Neelumandel areneb välja 7. lootekuu jooksul ja võib suureneda 5.-7. eluaastani, täites kogu ninaneeluvalendiku. Seejärel, 13.-14. eluaastaks, neelumandel järk-järgult taandareneb ja ninaneel avardub. Lümfoepiteelkoe vohandeid esineb harva ka täiskasvanutel, olles üheks HIV-nakkuse varaseks tunnuseks.

Adenoidid lapseeas väljenduvad suuhingamisega kompenseeritud ülemiste hingamisteede stenoosina, mida kas ei märgata üldse või mille tegelikku põhjust ei kahtlustata. Adenoidide tüsistused väljenduvad mitmeti. Mädatüsistuste korral annab antibakteriaalne ravi näilise, ajutise tulemuse, mistõttu pahatihti piirdutakse sümptomaatilise raviga ja haiguse retsidiveerumist või krooniliseks muutumist seostatakse kas ravimi ebapiisava kasutusaja või bioloogilise ebaefektiivsusega. Sellest tuleneb ka adenoidide olemasolu alahindamine ning haigetele lastele etiopatogeneetilise ravi määramata jätmine.

Tüsistumata adenoidid lapseeas väljenduvad järgmiste sümptomitena:

  • suuhingamine;
  • nohisemine;
  • norskamine;
  • nasaalne kõne.

Kõik need sümptomid avalduvad kliiniliselt varjatud kujul. Suu minimaalne avatus 1-2 mm on täiesti piisav ülemiste hingamisteede stenoosi kompenseerimiseks ja nohisemise kaotamiseks, kuid sellest ei piisa, et lapsevanem märkaks mittefüsioloogilist hingamist. Nasaalne kõne on samuti varjatud, sest varases staadiumis avaldub see vaid üksikute häälikute väheses moondumises, millele hiljem, logopeedilise häire süvenemisel, omistatakse vaid isikupärasuse tähendus. Lapse norskamine kui haigusliku seisundi väljendus ning selle tingitus adenoididest ei ole samuti leidnud küllaldast tähelepanu ega arusaamist, mistõttu adenoidide kindlakstegemine ka selle sümptomi põhjal on komplitseeritud. Seega ei ole adenoidide sümptomid, samuti adenoidide lokaalsed tüsistused alati aluseks laste suunamisel konsultatsioonile kõrva-nina-kurguarsti juurde.

Tüüpilisemaks adenoidide lokaalseks tüsistuseks on põletiku – adenoidiidi – lisandumine , väljendudes lapseea kroonilise ja/või retsidiveeruva nohuna. Pidev või sage nohu lapsel simuleerib külmetushaigust või viirusinfektsiooni. Kodus räägitakse siis nõrga tervisega lapsest, mis tähendab lapse ilmajätmist kõigist karastuslikest ning kehalistest harjutustest, mis võiksid ja peaksid tema vastupanuvõimet tõstma. See on periood, mil lähedased püüavad anda lapsele magusat süsivesikuterikast toitu, vaesestades sellega nii lapse dieeti kui ka isu, mille tagajärjel patoloogilised muutused aina süvenevad ning arsti nõuannet vajatakse enamasti muude elundite põletikulist laadi tüsistuste tõttu.

Adenoidide tüsistused muudes elundites tekivad lapseeas obstrueeriva ja infektsioosse mehhanismi pikaajalise koostoimimise tagajärjel ja väljenduvad järgmiste tervisehäiretena:

  • keskkõrvahaigused;
  • nina- ja ninakõrvalurgete haigused;
  • alumiste hingamisteede haigused;
  • näokolju muutused: kõrge kitsas suulagi, etteulatuvad ülemised lõikehambad; hambumusanomaalia, väike alalõug, lamenenud nina-huulevoldid, sissetõmbunud ninatiivad;
  • muud somaatilised ja vegetatiivsed häired;
  • intellekti ja vaimse arengu pidurdumine: hüpoksia põhjustab öösel rahutut, häiritud und; päeval väsimust, apaatiat, loidust, tujukust, isutust, halba õppeedukust.

Et kõik eespool toodud tervisehäired lastel seostuvad adenoididega, on põhjuse varane avastamine koos järgneva diagnoosimise ja adenoidide eemaldamisega hädavajalik nii lapse tervise kui ka lapsevanemate normaalse tööhõive tagamiseks.

Ülevaade adenoididest on koostatud ajakirjas Eesti Arst ilmunud artikli Adenoidid ja farüngograafia põhjal

 

Eelmine
Järgmine