
Suu- ja hambahaigused
Kaariese paiknemine hambal
Enamus kaarieskahjustusi tekib kindlates kohtades, seal kuhu kinnitub kõige enam hambakattu ja kust seda kõige raskem eemaldada on: fissuurid ja lohud, siledatel hambapindadel aproksimaalsed kontakpinnad ja gingivaalne kontuur ning juurepind.
Lohud ja fissuurid (vaod)
See on ala, kus suur osa on hamba anatoomial, eriti fissuuride tüübil. Üldistatult võib öelda, et mida kitsam ja sügavam fissuur on, seda suurem on risk fissuurikaariese arenemiseks.
![]()
Fotol on kitsas sügav fissuur, kus bakterid on mehhaanilise eemaldamise ja sülje toime eest suhteliselt hästi kaitstud. Allikas: http://www.ijdr.in/viewimage.asp?img=IndianJDentRes_2009_20_3_326_57376_u7.jpg |
Siledad hambapinnad
Siledatest hambapindadest on sagedaseimateks kaariese paiknemise kohtadeks proksimaalsed (kontakt)pinnad ning hambakaelad. Selles piirkonnas sõltub hambakatu hulk olulisel määral suuhügieenist. Protsess kulgeb emailiprismades paralleelselt ja dentiini jõudes ulatuslikumalt, koonusekujuliselt, suunaga pulbi poole.
Fotol on näha puudulikust suuhügieenist tekkinud igeme lähedal paiknevad valged demineralisatsioonialad piki hambakaelu. Foto: Saag jt Ksülitooliuuring TÜ stomatoloogia kliinikus.
Proksimaalkaaries tekib väiksema tõenäosusega igeme normaalse anatoomia puhul, kui hambapapill täidab kogu interproksimaalse ala allpool proksimaalset kontakti.
Juurekaaries
Juurepind, mis on karedam kui email, on hea alus hambakatu kinnitumiseks. Samuti on juurepinda kattev õhuke tsement väiksema vastupanuvõimega kui email. Kahjustus tekib juurepinnal kergemini, kulgeb kiiremini ja on hambapulbile lähemal. Kahjustus on U-kujuline, selgelt eristuvate servadega.
Juurekaariese esinemine on sagedasem vanematel inimestel, sest selles vanusegrupis esineb enam igemete taandumist kaasneva juurepinna paljastumisega.