Suu- ja hambahaigused
Värvumised
Hammaste värv on individuaalne, olles enamasti kollakas-valge, kuid ka pruunika, hallika või roosaka varjundiga. Piimahambad on võrreldes jäävhammastega valkjamad.
Eri tüüpi hambad on erineva tumedusega: näiteks jäävkaniinid on võrreldes jäävintsisiividega tumedamad.
Värvumised jagatakse:
- endogeensed (arengulised ja pärast lõikumist tekkinud)
- eksogeensed (infiltratiivsed ja pseudovarvumised)
Kõige sagedamini leiab välist pigmenti alumiste eeshammaste lingvaalsetel külgedel.
Tetratsükliinist värvunud hambad
Tetratsükliinid võeti kasutusele 1960ndatel aastatel ja esialgu ei teatud nende omadusest ladestuda luukoesse, sealhulgas arenevasse hambakoesse. Hetkel ei soovitata tetratsükliinidega ravi lastel, kelle hammaste (emaili)areng ei ole veel lõppenud – kindlasti mitte enne 8ndat eluaastat.
Tetratsükliin annab hammastele iseloomuliku hallika tooni. Kahjustus on süsteemne, haarates kõiki hambaid. Tegemist on peamiselt kosmeetilise defektiga ja oluline on teada, et sellised hambad ei allu valgendamisele.
