Topograafiline ehk anatoomiline klassifikatsioon

Pikka aega oli levinud Ameerika hambaarsti G. V. Black´i (elas 1836-1915) poolt väljatöötatud klassifikatsioon, kus hamba krooniosas olevad kaarieskahjustused jaotati viide klassi (või  kuude, arvestades hiljem lisatud erivormi, mil kahjustus on köbru tipul). Selline jaotus oli aluseks kaviteedi kujundamisele kaariese restauratiivsel ravil täidismaterjaliga.

Klass I

Kaviteet paikneb hamba lohkudes ja vagudes: premolaaride ja molaaride oklusaalsel pinnal, kaasa arvatud alumiste molaaride bukaalses ja ülemiste molaaride palatinaalses fisuuris ning ülemiste intsisiivide palatinaalsel pinnal.

Klass II

Kaviteet paikneb premolaaride ja molaaride proksimaalpinnal.

Klass III

Kaviteet  asub kaniinide ja intsisiivide proksimaalpinnal, kusjuures intsisaalne nurk ei ole haaratud.

Klass IV

Kaviteet  asub kaniinide ja intsisiivide proksimaalpinnal, kusjuures on haaratud ka intsisaalne nurk.

Klass V

Kaviteet paikneb ükskõik millise hamba labiaalse, bukaalse, lingvaalse või palatinaalse pinna gingivaalses kolmandikus. Klass VI (ei kuulu algsesse Black´i poolt loodud klassifikatsiooni, vaid lisati hiljem teiste poolt). Kaviteet paikneb kaniinide, premolaaride ja molaaride köprudel.

Allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Greene_Vardiman_Black

See klassifikatsioon oli oluline kaviteedi kujundamisel, sest arvestas mälumisel langevat jõudu ja täidise mehhaanilist püsivust kaviteedis, kuid kaotas oma tähtsuse kui kasutusel e võeti adhesiivsed täidismaterjalid, mis seostuvad hambakoega keemiliselt ja ei vaja ulatuslikke retentsioone.

Black´i kaviteedi prepareerimise nõuded kehtivad endiselt ja neid tuleb arvestada eeskätt ulatuslike kaarieskahjustuste ravi korral –  suuri täidiseid valmistades.