Adhesiivsüsteemi kasutamine
5. Adhesiiv
Adhesiivid võeti esimest korda kasutusele 1950ndatel aastatel. Sellest alates on välja arendatud mitu põlvkonda adhesiivseid süsteeme.
Uuemad põlvkonnad erinevad teineteisest toimetelt ja komponentidelt. Hea adhesiivsuse saavutamiseks on oluline mõista seostumismehhanismi ja ühe või teise komponendi toimet. Hea adhesiivsuse saavutamine määrab suuresti restauratiivse ravi edukuse.
Adhesiiv koosneb täiteaineteta või vähesel määral täiteaineid (ingl k ‘filler‘) sisaldavast akrüülmonomeeride segust, olles sisuliselt lahjendatud komposiit. Kinnitus emailiga saadakse adhesiivi voolamisel happetootluse järgselt tekkinud tühimikesse ning kinnitus dentiiniga peamiselt dentiinituubulitevahelise ala mikromehaanilise retentsiooniga.
Foto vasakus servas on näha detiinituubulitesse ulatuvad vaigujätked. Sellele järgneb homogeenne hübriidkiht, milles on preparatsioonitolm adhesiiviga läbi immutatud. Neile järgnevad adhesiivi kiht ja komposiitmaterjal.
Adhesiiv on (vastupidiselt praimerile) hüdrofoobne, niiskust mittetaluv. Praimer seob kudedes leiduva niiskuse endasse ja lahustiga koos aurustuvad ka vee molekulid, valmistades adhesiivile pinna ette.
Adhesiiviga immutatud ja polümeriseeritud (valguskõvastatud) kaviteedipind ei ole enam kontaminatsioonile (bakteritega saastumisele) tundlik. Sellises etapis piisab juhusliku saastumise korral ainult kaviteedi loputamisest veega enne täidismaterjali asetamist.
Kasutamine on eri põlvkondade adhesiividel erinev. Esimesele kolme põlvkonna adhesiividele antud õppematerjal ei keskendu, kuna neid kliinilises töös enam ei kasutata. Kellel sügavam huvi, saab adhesiivide ajaloo ja arendamise käiguga iseseisvalt põhjalikumalt tutvuda järgmisi artikleid lugedes:
