2.2. Seostumine dentiiniga

Adhesiivi seostumine emailiga on hea ja tehniliselt suhteliselt kergesti teostatav. Suurem probleem on hea seose saamine dentiiniga. Oma koostiselt on need kaks hambakude väga erinevad. Email koosneb peamiselt (üle 90%) hüdroksüapatiidist, mis on mineraliseerunud kude. Dentiin koosneb veest, anorgaanilisest materjalist (60-70%) ja orgaanilisest materjalist, millest peamine on esimest tüüpi kollageen.

Dentiinis on teineteisega seotud (anastomoseeruvate) dentiinituubulite võrgustik, mis ulatub pulbiõõnest emaili-dentiini piirile. Vedeliku liikumine dentiinituubulites mõjutab pulpi ja võib põhjustada pulbiärrituse ja kahjustuse.

Pikka aega ei leitud sobivaid adhesiive, mis ka dentiiniga vajaliku seose moodustaksid. Veel aastatel 1980-1990 tegeleti adhesiiivide arendamisega, et saavutada vajalikku adhesiooni ka hamba dentiiniosas.

Adhesiivid võivad dentiiniga seostuda kas mehhaaniliselt, keemiliselt või mõlemal viisil üheaegselt. Peamine adhesioon dentiiniosas toimub mikromehaanilise retentsiooni kaudu dentiinituubulitevahelisel alal.

Dentiinituubulite arv on suurem pulbi läheduses ja väiksem emaili-dentiinipiiril. Sellest tulenevalt saadakse parem seostumine adhesiivsüsteemiga sügavamal dentiinis kui pindmiselt.

Dentiini preparatsioonil tekib alati (ükskõik, kas kasutatakse käsi- või masininstrumente) preparatsioonitolmu (inglise keeles ‘smear layer‘) ehk debris kiht. See kiht täidab dentiinituubuleid ja võib vähendada olulisel määral dentiini läbilaskvust.

Selle kihi käitlemine sõltub kasutatavast adhesiivsüsteemist. Vastavalt kasutatavale adhesiivsüsteemile preparatsioonijääkide kiht kas eemaldatakse, lahustatakse või muudetakse adhesiivsüsteemi osaks.