Mis viitab arenguhälvetele?

Erivajaduste identifitseerimise kontekstis lapse oskuste-teadmiste hindamisest rääkides tekib küsimus, mis viitab arenguhälvetele? Sellele vastamisel võib lähtuda kahelt erinevalt aluselt:

• sümptomite-keskne lähenemine. Sel juhul on eesmärgiks leida lapse käitumisest mingeid kindlaid sümptomeid, mis esinevad nt autismi puhul või mis on omased nt nägemispuudega lastele;
• oskuste-keskne lähenemine. Sel juhul keskendutakse oskuste-teadmiste tasemele ja hinnatakse seda, kuivõrd need vastavad antud vanuses eeldatud tasemele.

Mõtle! Kumba lähenemist kasutavad õpetajad?

Sümptomite-keskne lähenemine võimaldab kõrvutada lapsel täheldatud käitumisiseärasusi kindlate sümtomite kogumiga, mis moodustavad mõne häire. Valdavalt kasutatakse seda meditsiinisüsteemis ja lapsele võidakse selle alusel panna diagnoos. Seega, selle lähenemise järgi viitavad arenguhälvetele teatud kindlad käitumisiseärasused.

Õpetajad kasutavad valdavalt teist lähenemist ja keskenduvad lapse oskuste-teadmiste tasemele, sest nende eesmärgiks on laste arendamine-õpetamine ja selleks on vaja teada, mida laps juba oskab ja mida veel mitte. Samas ei jäta teadlik õpetaja ka käitumisiseärasusi tähelepanuta, sest need annavad lisainfot sellest, kuidas lapsed õpivad ja kuidas neid õpetada. Aga, diagnoose õpetajad siiski ei pane. Nt kui õpetaja on kursis autismi sümptomitega ja märkab neid mõne lapse puhul, siis lisaks sellele, et ta planeerib õpetamist lähtuvalt lapse oskuste tasemest, planeerib ta ka kindlad viisid õpetamiseks, mis autismiga laste puhul on tulemuslikud. Seda infot kasutatakse ka vanemate nõustamisel.

Jätkates oskuste-keskse lähenemisega tekib küsimus sellest, milliseid oskusi eri vanustes pidada  eakohaseks  või  normaalseks  ja mida enam mitte?

Mõtle! Kuidas või mille alusel otsustaksid Sina, milline oskuste-teadmiste tase ei vasta sellele, mida antud vanuses lapselt võiks oodata? Kas kusagil on aastate kaupa üles loetletud need oskused-teadmised, mis eri vanustes lastel peaksid olemas olema?

Sellist üldist loetelu, mis hõlmaks kõiki Eesti lapsi, kõiki vanuseid ja kõiki oskuste valdkondi, meil ei ole.  Muuseas, sümptomite-keskses lähenemises on niisugused loetelud täiesti olemas ja Eestis kasutatakse Rahvusvahelist Haiguste Klassifikaatorit (RHK-10) https://www.tai.ee/et/instituudist/meditsiiniterminoloogia-kompetentsikeskus/who-klassifikaatorid/rhk-ehk-rahvusvaheline.

Kuidas siis ikkagi otsustada, mis on eakohane ja mis mitte? Üldised raamid annab ette riiklik õppekava, kus on toodud laste eeldatavad oskused-teadmised kindlate vanusperioodide lõpus. Nii on koolieelse lasteasutuse õppekavas kooliminevate laste eeldatavad oskused-teadmised ja põhikooli õppekavas esimese, teise ja kolmanda kooliastme lõpus eeldatavad pädevused. Laste taset tuleb aga hinnata iga-aastaselt. Selleks annab täpsemad orientiirid konkreetse lasteaia või kooli õppekava, kus on just selle lasteaia või kooli tasemel kokku lepitud rühmade või klasside kaupa laste eeldatavad oskused-teadmised. Ja õpetajad saavad lapsi hinnates võttagi selle dokumendi aluseks ning kasutada seda loogikat, et võimalikule arenguhälbele viitab see, kui lapsel on osad oskused kujunemata või kujunevad raskustega. Hindamisel tuleks tähelepanu alla võtta just nende valdkondade oskused, mis antud vanuses on kõige aktuaalsemad – mida laps kõige enam kasutab või vajab. Nt on mänguoskused oluliseks arengu näitajaks koolieelses eas, kuid koolieas on oma olulisust minetamas. Koolieas muutuvad aktuaalseks hoopis õpioskused.

Tabelis on vanuserühmade kaupa toodud oskuste valdkonnad, mis eri vanustes olulised on. Kaldkirjas on valdkondlikke oskusi täpsustatud ja toodud suund, kuidas need oskused kujunevad. Nt on eneseteenindusoskused olulised kõigis vanustes, kuid pisemate laste puhul on olulised esmased eneseteenindusoskused ja mida vanemaks lapsed saavad, seda olulisemaks muutuvad teisesed eneseteenindusoskused.

Järgnevates alapeatükkides on vanusrühmade kaupa lühidalt toodud oskused, mis peaksid lastel olemas olema ning juhul, kui neid ei ole, viitab see potentsiaalselt mõnele arenguhälbele.