Uurimisrühm
Kaarel Piirimäe, projektijuht
Kaarel Piirimäe on uusima aja kaasprofessor ajaloo ja arheoloogia instituudis. Doktorikraadi sai ta 2009. aastal Cambridge’i ülikoolis dissertatsiooni eest, mis käsitles liitlaste suhteid ning Balti küsimust Teises maailmasõjas. Töö ilmus raamatuna “Roosevelt, Churchill and the Baltic Question: Allied Relations during the Second World War” (Palgrave Macmillan 2014, eesti keeles 2020. a.). Piirimäe on kirjutanud nii sõjaajaloo kui ideedeajaloo teemadel, kuid põhihuviks on Balti riikide roll 20. sajandi rahvusvahelises ajaloos. Viimasel ajal on ta uurinud Eesti riigi naasmist rahvusvahelistesse suhetesse 1990. aastatel, samuti Välis-Eesti aktivistide osalemist külma sõja aegses globaalses poliitikas. Piirimäe on juhtinud või osalenud Eesti teadusagentuuri, Euroopa Teadusnõukogu, Soome akadeemia jpt projektides. Alates 2020. aastast on ta edukalt juhtinud mitut riigi rahastatud ja välisministeeriumi tellitud teadusprojekti Eesti välis- ja julgeolekupoliitika ajaloost. Projektide kõrvalt kirjutab Piirimäe monograafiat Eesti rahvuslikust liikumisest, NSV Liidu kokkuvarisemisest ning Eesti „tagasipöördumisest Läände“.
Mart Kuldkepp
Mart Kuldkepp on Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor Londoni Ülikooli kolledžis (UCL) Suurbritannias. Ta on töötanud külalisprofessorina ka Tartu Ülikoolis ja Yale’i Ülikoolis. Peamiselt uurib ta 20. sajandi Läänemereregiooni poliitilist ja ideedeajalugu, keskendudes Eesti ja Põhjamaade vahelistel suhetele. 2024. aastal ilmus temalt monograafia “Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd”, mis käsitleb põhjamaisuse idee mõju Eesti iseseisvumisprotsessile, ning 2025. aastal populaarteaduslik “Skandinaavia lühim ajalugu”. Projektis on tema ülesandeks tegelemine Läänemeremaade Nõukogu problemaatikaga. Tema varasemate asjassepuutuvate publikatsioonide seas on “Baltic Liberation First-Hand: The Pro-Baltic Shift in Swedish Diplomatic Reporting in 1989-1991”, Scandinavian Journal of History, 2022, 47:3, 325-346 ning “Swedish political attitudes towards Baltic independence in the short twentieth century”, Ajalooline Ajakiri, 2016, 3/4, 397-430.
Timo Aava
Timo Aava on uusima aja teadur ajaloo ja arheoloogia instituudis. Aaval on doktorikraad Viini Ülikoolist (2023). Tema peamised uurimishuvid on mõttelugu ja poliitiline ajalugu 20. sajandil. Ta on uurinud vähemusrahvuste õiguste teooriat ja praktikat Austria-Ungari impeeriumis, Romanovi impeeriumis ning sõdadevahelises Eestis, samuti rahvusvahelisi organisatsioone nagu Rahvasteliit. Oma teaduskarjääri jooksul on Aava olnud uurija Viini Ülikoolis, Jeruusalemma Heebrea Ülikoolis, Yale’i Ülikoolis ja Harvardi Ülikoolis. Käesolevas projektis uurib Aava Eesti liitumist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga.
Thomas Michael Linsenmaier
Thomas Linsenmaier (MA, Berliini Vaba Ülikool) on rahvusvaheliste suhete analüütik Johan Skytte poliitikauuringute instituudis, kus ta praegu kirjutab doktoritööd piirkondlike rahvusvaheliste ühiskondade ja korra saatuse kohta külma sõja järgses Euroopas. Tema laiemad uurimisvaldkonnad hõlmavad rahvusvaheliste suhete teooriat, rahvusvahelist korda, norme ja normide dünaamikat maailmapoliitikas ning Läänemere piirkonna poliitilist dünaamikat. Tema varasemate publikatsioonide hulka kuuluvad: “The United States and the Entry of the Baltic States into International Society” (2024) ja “The Baltic Sea Region: Practicing Security at the Overlap of the European and the Post-Soviet Society of States” (2016).
Robert Varik
Robert Varik on doktorant Euroopa Ülikooli Instituudis Itaalias. Tema peamine uurimisteema on 20. sajandi alguse Eesti, Venemaa ja Euroopa mõttelugu, täpsemalt periood 1905. aasta revolutsioonist I maailmasõjani. Samuti on ta uurinud haritlaste kohanemist Nõukogude võimuga 1940. aastal. Oma karjääri jooksul on ta ennast täiendanud Freiburgi ja Berliini ülikoolides. Käesolevas uurimisrühmas keskendub Robert Varik Eesti liitumisele ja kohanemisele Euroopa Nõukogus 1990. aastate alguses.
Helena Eglit
Helena Eglit on külalisuurija Washingtoni ülikooli Skandinaavia uuringute osakonnas (2024-2025). Eglit lõpetas 2024. aastal Stanfordi ülikooli Ida-Euroopa regiooniuuringute magistriprogrammi Francis Fukuyama juhendamisel. Tema ekspertiis lasub Venemaa välispoliitika, hübriidsõja ja küberohtude uurimisel, millele on ta keskendunud muuhulgas Minerva ja Princetoni ülikooli uurimisprojektides. Eglit on keskendunud OSCE Eesti missiooni uurimisele, mille tarbeks külastas ta residentuurijana OSCE Dokumentatsioonikeskust Prahas (2023). Egliti potentsiaali valdkonna spetsialistina on tunnustanud Siseministeerium (2019), Rahvusarhiiv (2024) ja Eesti Haridus- ja Noorteamet (Kristjan Jaagu Stipendium, 2024).
Joonas Veerme
Joonas Veerme on Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis uusima aja magistrant ning projektispetsialist. Magistritöö raames on ta keskendunud välisbalti poliitilisele aktivismile, täpsemalt organisatsiooni BATUN tegevusele Balti küsimuse teadvustamisel ÜRO-s inimõiguste võtmes. Käesolevas projektis uurib Joonas Veerme taasiseseisvunud Eesti esimeste vabakaubanduslepingute mõju Euroopa-suunalisele integreerumisprotsessile. Ühtlasi on tema ülesandeks assisteerida projektijuhti EVaDip projekti juhtimise juures.
