|
Kambriumi lünklik ja episoodiline purdsetete (liivakivid, savid, kiltsavid) kujunemine jätkus ka Ordoviitsiumi algul, kuid setetesse ilmunud tumedad orgaanikarikkad savikivimid (nn diktüoneemaargilliit, foto 1) annavad tunnistust juba kuivemast ja soojemast kliimast. Tähtsaks sündmuseks Baltimaade geoloogilises arenguloos oli karbonaatse settimise algus umbes 485 miljonit aastat tagasi (Hunnebergi eal).
Ordoviitsiumi lademete avamused paiknevad Põhja-Eestis, Vormsil ja Hiiumaa põhjaosas, kulgedes seal enam-vähem ida-lääne sihiliste vöönditena. Alam-Ordoviitsiumi Pakerordi, Varangu ja Hunnebergi lademes on terrigeensed kivimid – Pakerordi lademe ülemises osas diktüoneemaargilliit ja Varangu lademes liivakivid, aleuroliidid ning savid (fotod 2, 3, 4 ja 5). Ülejäänud Ordoviitsiumi lademed koosnevad karbonaatkivimeist, so enamasti organismide skeletiosistest ja lubimudast tekkinud mudalis-detriitsetest lubjakividest, mis sisaldavad erinaval määral saviainest, peamiselt mergli vahekihtidena.
Ordoviitsiumi ladestu paksus kõigub 70-180 m vahel, olles suurim Kesk-Eesti läbilõigetes.
Baltika manner asus Ordoviitsiumi alguses lõunapoolkera parasvöötmes ja triivis ajastu lõpuks troopilistele laiuskraadidele. Mandrit kattev ulatuslik madalmeri laius Moskva piirkonnast kuni Poola ja Lääne-Skandinaaviani, kus ta avanes Iapetuse ookeani (vt Ordoviitsiumi paleogeograafiline kaart).
Ordoviitsiumi meri saavutas Eesti piires oma suurima sügavuse ajastu keskel, Haljala eal, mil hakkasid moodustuma tugevasti savikad lubjakivid ja merglid. Selles meres on eraldatavad kaldast eri kaugusele jäävad eri sügavusega vööndid, mis on eristatavad nii settekivimite kui fossiilide koosseisu alusel (Männil, 1966; Jaanusson, 1995). Põhja-Eestis levib selle mere madalam, kaldalähedasem vöönd (Põhja-Eesti faatsies), kus moodustusid mitmesugused lubisetted, Lõuna-Eestis aga basseini sügavam osa, nn Liivi keel, kus moodustusid mitmesugused savikad setendid – merglid ja savid (joonis 1). Ordoviitsiumi ajastu setendite paiknemine on kujutatud joonistel 2, 3, 4 ja 5. Parasvöötmeline savilisandiga lubimuda settimine jätkus läbi kogu Kesk- ja varase Hilis-Ordoviitsiumi. Hilis-Ordoviitsiumis (umbes 440 miljonit aastat tagasi) oli Baltika kontinent juba piisavalt lähenenud ekvatoriaalsele troopilisele vööndile ja sealt alates hakkas setetes valdama ülipeen puhas soojaveelise tekkega lubimuda.
Üleminekut parasvöötmest troopikasse tähistab korallide (nii tabulaatide kui ka rugooside), kihtpoorsete (stromatopooride) ja vanimate riffmoodustiste ilmumine meie geoloogilises läbilõikes Keila-Oandu eal. Ordoviitsiumi lõpus alanes merevee tase 50-100 meetrit. Seda põhjustas umbes 440 miljonit aastat tagasi toimunud nn Sahara jääaeg lõunapooluse lähistel paikneval Gondwana mandril.
Joonis 1. Põhja-Eesti faatsies ja Liivi keel
|
