Läänemere areng

Läänemeri on maakera suurimaid sisemeresid oma 373 000 km² pindalaga. Läänemere areng on viimasel aastamiljonil oluliselt sõltunud mandrijäätumise dünaamikast. Korduvalt täitsid Läänemere nõgu kilomeetrite paksused jäämassid, mis kulutasid ja kujundasid seda ümber ning pärast sulamist jätsid endast maha kaasatoodud settematerjali. Maakoore elastsuse tõttu toimus liustike koormuse all aine kokkusurumine ja maakoore üldine vajumine. Kui Hilis-Pleistotseenis liustikud lõplikult taandusid ja vabastasid Läänemere nõo, moodustusid sügavamates kohtades veekogud. Samal ajal algas ka varem liustike poolt hõivatud alade kerkimine, mida nimetatakse ka neotektooniliseks kerkimiseks. Selle kiirus oli kõige intensiivsem vahetult pärast liustike sulamist, hiljem on see pidevalt vähenenud.

Läänemere keerukast arenguloost annavad tunnistust nüüdisrannajoonest kümnete kilomeetrite kaugusel paiknevad rannamoodustised ning rannasetete alla mattunud turvas ja sapropeel. Need pinnavormid ning maismaa- ja meresetete vaheldumine geoloogilistes läbilõigetes kinnitavad, et meri on kord taandunud, kord peale tunginud, põhjustades kord soostumist, kord rannalaguunide kujunemist.

Läänemere erivanuselistel arengufaasidel on kujunenud rannamoodustisimitmesugustel absoluutkõrgustel, mis märgivad kunagisi rannajooni. Vanade rannajoonte tõususpektrit kujundavad peamiselt kaks tegurit: maakoore kerge ja veehulga muutus Läänemere nõos. Veehulk on sõltunud liustike sulamisvete juurdevoolust, hüdrotermilisest režiimist, Põhjamerest sisse- ja väljavoolavast veehulgast (ühendusest Atlandi ookeaniga) ja teistest hüdroloogilistest tingimustest. Maakoore suhteliselt kiirema kerkimise tulemusena on Ida-Baltikumis vanad rannajooned kõige paremini säilinud Eesti rannikualal. Kaua aega võrreldi eri regioonides väljaeraldatud rannajooni peamiselt tõususpektrite abil. Usaldatavamaks muutus teave rannajoonte vanuse kohta peale õietolmu ja radioaktiivse süsiniku (C¹⁴).

Vanade veekogude ökoloogiliste tingimuste selgitamiseks on seni põhiliselt uuritud subfossiilsete limuste ja ränivetikate liigilise koosseisu muutusi, jälgides nende levikut eri tasemetes erinevates rannasetetes. Suuremad või väiksemad muutused liigilises koosseisus või ühe või teise liigi domineerimine on võimaldanud jaotada Läänemere arengulugu kindlateks staadiumideks ja faasideks, millal valitsesid iseloomulikele liikidele (juhtvormidele) sobivad paleoökoloogilised tingimused.