Läänemeri varasematel jäävaheaegadel

Holsteini jäävaheaeg (424 000-374 000 a.t.) ja Holsteini meri

Holsteini jäävaheaeg oli pikim jäävaheaeg Pleistotseenis, mis järgnes kõige ulatuslikumale Elsteri jääajale. Holsteini jäävaheaega peetakse praegu kestva Holotseeni jäävaheaja analoogiks, seda eelkõige sarnase Maa orbiidi konfiguratsiooni ja kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni näitajatelt. Kliima näitajaid on aga raske võrrelda, kuna Holsteini jäävaheaeg oli väga pikk ja andmed ekstreemsetest kliimamuutustest siiani puuduvad. Holsteini jäävaheajale oli iseloomulik mõõdukas kliima, mis esimesel poolel oli mõneti soojem kui tänapäeval. Loode- ja Kesk-Euroopas levisid laialdased parasvöötme segametsad.

Holsteini meri laius praeguse Lääne- ja Põhjamere basseinides. Meresetteid on leitud Leedust, Põhja-Saksa madaliku põhjaosast, Taani läänerannikult, Eestist pole seni leitud. Sellest ajast on säilinud paksud liivade ja savide kompleksid, milles leiduvad subfossiilsete limuste Portlandia (Yoldia) arctica, Modiola modiolus, Mytilus edulis, Cardium edule, Littorina littorea jt kojad viitavad sellele, et tolleaegsed kliimatingimused olid võrreldavad nüüdisaegsetega või isegi soojemad.

Holsteini jäävaheaja kontinentaalsete setete (soo- ja järvesetted) stratotüübiks on Karuküla läbilõige.

Eemi jäävaheaeg (130 000-114 000 a.t.) ja Eemimeri

Pärast Saale jääaja mandrijää taandumist toimus maailmamere veepinna kiire tõus ning vesi ujutas üle nii nüüdisaegse Läänemere nõo kui ka külgnevad madalamad rannikualad. Eemimere arengus oli esimesed 300 aastat järveline staadium, mageveeline külm järv, millel puudus ühendus maailmaookeaniga (andmed Taanist, Hollandist). Seoses maakoore liikumistega tekkis seejärel ühendus Barentsi/Valge merega Laadoga ja Äänisjärve piirkonnas, Skandinaavia poolsaarest sai saar, mis eksisteeris järgnevad 2500 aastat. Sellega sai alguse nö tõeline Eemimeri. Vesi muutus soolasemaks ja ühenduse kaudu levisid Eemimerre külmaveelised limused Portlandia (Yoldia) arctica. Eemimere veepinna temperatuur ja soolsus palju kõrgemad kui tänapäeval, vastavalt 6°C ja 15‰, sellele viitavad seterest leitud sooja- ja soolaseveelisi ränivetikaid (Coscinodiscus antiquus, Navicula abrypta jmt).

Eestis on Eemimere setteid (Prangli kihistu) leitud Põhja-Eesti saartel, Kihnus ja Liivi lahes.

Eemi jäävaheaja maksimumil (126 000 aastat tagasi) olid põhjapoolkera talved 4-8 kraadi soojemad ja niiskemad kui tänapäeval, Kesk-Euroopas (põhjapool Alpide mäestiku) 1-2 kraadi soojem. Sademete hulk vesikonna lõunaosas ületas nüüdisaegse sademete hulga 200-500 mm, põhjaosas 100 mm võrra.

Metsad levisid põhjapolaarjoonest palju kaugemale. Eesti alal levisid laialehised tamme-segametsad ja valgepöögi salud. Looduskeskkond oli igati soodne ka meie eellastele, miks pidanuksid Euraasias laialdasetel aladel elanud neandertallased seda piirkonda vältima.

Eemi jäävaheaja kontinentaalsete setete (soo- ja järvesetted) stratotüübiks on Rõngu läbilõige.

 

Joonis. Eemi mere levik (Kessel, 1995)