MÕTTEVIIS

Mis on mõtteviis?

 Mõtteviis on hoiak või uskumus 

Mõtteviis on suhtumine, uskumus või idee, mis loob raamistiku sündmuste selgitamiseks ja seega mõjutab reageerimist olukorrale ja/või selle tõlgendamist (London et al., 2018)

Seega võib motteviisi käsitleda kui hoiakut või uskumust.

Psühholoogid nimetavad hoiakuteks arvamusi, mis sisaldavad teatud motivatsioonilisi komponente ja võivad esile kutsuda teatud emotsioone ning ka vastupidi, st emotsioonid võivad omakorda esile kutsuda arvamusi (Gleitman et al., 2014). Seega arvamus, mis mingi hoiaku määrab, on üldiselt seotud tunnetega ja kalduvusega käituda vastavalt sellele arvamusele ning neile tunnetele (samas).

Hoiakute kujunemise aluseks on mitmeid tegureid. Mõned hoiakud tekivad faktide alusel ja nende üle arutledes, st kaalutakse hoolikalt poolt- ja vastuargumente, millele järgneb otsustamine kui ka järelduste tegemine (Gleitman et al., 2014).

Mõnikord omandame hoiaku teatud õppimise kontekstis, st tajume kahe asja vahel seost, millega kaasneb positiivne hoiak. Hoiak võib kujuneda ka protsessi tulemusel. Näiteks kui premeeritakse soovitavat käitumist, mille lõpptulemusena kujuneb teatud positiivne hoiak teatud tööharjumuste suhtes. Ka sotsiaalse õppimise teele võivad hoiakud kujuneda. Näiteks kui õpetaja on eeskujuks oma õpilastele ja see õpetaja peab mõnda hoiakut tähtsaks, siis ka õpilased võivad seda hoiakut toetama hakata. (Gleitman et al., 2014)

Seega võib inimesel olla kindel hoiak või tugev uskumus, ent see on siiski vaid miski inimese mõtlemises. Kuid oma mõtlemist saab iga inimene ise muuta.

 Hoiakute muutmine

Üks võimalus hoiaku muutmist esile kutsuda on veenmine. Näiteks võivad meid hästi koostatud telereklaamid panna ostma teist toodet, kui oleme seda harjunud tegema. Veenda võib erinevatest allikatest saadud informatsiooni analüüsimise teel. Ka iseenda veenmine võib meie hoiakut muuta. Kuigi on nii, et hoiak kujundab käitumise, siis mõnikord võib juhtuda nii, et meie enda käitumine sunnib meil oma arusaama maailmast muutma. Näiteks tuleb kogeda midagi negatiivset, et saada mingi grupi liikmeks (näiteks niinimetatud „rebaste ristimine“ koolis). Need negatiivsed sooritused aitavad justkui uutel liikmetel oma liikmelisust kõrgemalt hinnata, samas nad selliseid asju muidu ei teeks. Hoiakuid saab muuta ka kogemuse teel ja eriti positiivse kogemuse kaudu. (Gleitman et al., 2014) Samas ei ole hoiakute muutmine lihtne, sest inimestel on kalduvus oma varasematele hoiakutele truuks jääda ja eriti siis, kui ta teeb harva muudatusi oma sotsiaalses ja majanduslikus keskkonnas (Gleitman et al., 2014).

 Mõtteviisist sõltub palju

Mõtteviisist sõltub, kas tehtud vead ja läbikukkumised heidutavad inimest või võtab ta neid kui võimalust õppida ja areneda. Sellest sõltub, kas inimene tõrjub ja eirab kriitikat või analüüsib seda põhjalikult ning õpib sellest. Uskumus selle kohta, kas inimese intelligentsus on kindlaksmääratud suurus või arendatav sõltub samuti motteviisist.

Erinevate uuringute tulemustest selgub, et pingutades, harjutades ja treenides saab inimene parandada nii oma vaimseid kui füüsilisi võimeid. Edu saavutamiseks siiski sellest ei piisa, mõtestatult ja kestvalt pingutamise kõrval peab olema ka siht ja eesmärk. Inimene peab teadma, mida tahab saavutada, kuna see on püsiva pühendumuse üheks oluliseks eelduseks. Paljude talentide võimed ei ole kunagi realiseerunud, kuna neil pole olnud tahet ja valmisolekut oma ande kallal piisavalt tööd teha. Enamasti nähaksegi edukate inimeste juures nende võite ja tunnustusi, kuid ei mõelda pingutusele ja tööle, mida nad on edu saavutamiseks teinud. Ei teata sedagi, kui palju nad on vigu teinud, eksinud, läbi kukkunud, taas tõusnud ja edasi pingutanud. Aga just seda võiksid inimesed neilt õppida. (Nightingale, 2017)

Carol S. Dweck (2017) toob raamatus “Mõtteviis. Uutmoodi motteviis edu saavutamises” läbi aegade ühe parima korvpalluri Michael Jordani sõnad: „Olen eksinud rohkem kui 9000 viskel. Olen kaotanud peaaegu 300 mängu. 26 korral on mulle usaldatud mängu saatust otsustav vise ning ma olen sellel eksinud.“ Sellele võiksime tagasilöökide puhul mõelda, see annab meilegi jõudu edasi minna. Ükski edulugu ei ole sündinud ilma vigu tegemata ja nendest õppimata.

Kikas (2015) on kirjeldanud jäävusteooriat ja juurdekasvuteooriat.

 Inimestel, kes kalduvad uskuma, et võimekus on sünnipärane omadus, mis elu jooksul ei muutu, võib olla elus raskuste tekkimisel väga keeruline oma võimete suhtes enesekindlust säilitada ning nad võivad tegutsemisest loobuda.  Inimene, kes ei usu oma suutlikkuse   võimeid arendada, võib hakata vastavaid tegevusi vältima, jätta keerukate probleemide lahendamise pooleli või kogeda ärevust juba enne nende lahendamise kallale asumist. Tegemist on jäävusteooriaga.
 Inimene, kes usub võimekuse arendamisse, pingutab raskuste ja ebaõnnestumiste korral rohkem ning võib olla järgmisel korral edukam.

Kui inimene usub, et ta suudab probleemi lahendada, asub ta seda tegema, pingutab ise või otsib vajaduse korral abi ning jõuab niiviisi lahenduseni Tegemist on juurdekasvuteooriaga. (Kikas, 2015)