Kaks- ja ükskeelsed sõnaraamatud võõrkeeleõppes

 

Valitsevast võõrkeeleõppe meetodist lähtuvalt on sõnaraamatud formaalses keeleõppes olnud kas tähtsal kohal (nt grammatika-tõlke meetod) või suisa põlu all (otsene meetod, audiolingvaalne ja audiovisuaalne meetod). Keeleõppija jaoks on sõnaraamatud infoallikana siiski alati olulist rolli mänginud (vrd Nied Curcio 2015, 448). Enamasti räägitakse võõrkeeleõppe kontekstis kakskeelsetest sõnaraamatutest. Seejuures ei saa siikohal üle ega ümber nende liigitusest otstarbe järgi aktiivseteks ja passiivseteks sõnaraamatuteks. See on seotud kasutaja teadvuses aset leidvate erisuunaliste keeletöötlusprotsessidega (Viks 2008, 249).

 

„Passiivse sõnastiku eesmärgiks on toetada kasutajat võõrkeelse teksti mõistmisel e analüüsil. Selleks et tundmatu sõna sõnastikust üles leida (ja selle tähendust vaadata), peab kasutaja võõrkeelses tekstis tegema kõigepealt morfoloogilise analüüsi, st ta peab suutma kindlaks teha, milline on lauses oleva muutevormi algvorm, sest sõnastikes on märksõnad algvormis. Passiivse sõnastiku puhul on sõnastiku lähtekeel (märksõnade keel L1) kasutaja jaoks võõrkeel ning sõnastiku sihtkeel (vastete keel L2) on kasutaja emakeel.

Aktiivse sõnastiku eesmärgiks on toetada kasutajat võõrkeelse teksti loomisel e sünteesil. Selleks, et oma lauset grammatiliselt õigesti kokku panna, peab kasutaja suutma moodustada (sünteesida) sõnastikus esitatud algvormist kõik lauses vajalikud muutevormid. Aktiivse sõnastiku puhul on sõnastiku lähtekeel (märksõnade keel L1) kasutaja emakeel ning sõnastiku sihtkeel (vastete keel L2) on võõrkeel.” (Viks 2008, 249)

 

Erinev on ka esitavate andmete valik aktiivses ja passiivses sõnaraamatus. Passiivse sõnaraamatu sõnaartikkel keskendub eelkõige märksõna tähenduste kirjeldamisele, et kasutaja leiaks sõnastikust infot tekstis kasutatud sõna tähenduse kohta. Aktiivse sõnaraamatu sõnaartikkel seevastu keskendub märksõna grammatilisele ja semantilisele kasutuskontekstile, et kasutaja leiaks sõnastikus pakutud variantidest sobivaima (vrd Viks 2008, 250). Erinevused aktiivse ja passiivse õppesõnaraamatu mikro- ja makrostruktuuris võtab Viks (2008, 249) kokku järgnevalt:

 

	passiivne sõnastik (analüüs)	aktiivne sõnastik (süntees)
märksõna valik	palju sõnu, sh haruldased	keskne sõnavara
andmete valik	märksõna tähendus	märksõna kasutusinfo
metakeel	sihtkeel (L2)	lähtekeel (L1)
grammatiline info	märksõna juures	vaste juures
vormid märksõnana	jah: ebareeglipärased	ei

 

Mis puudutab trükitud sõnaraamatute kasutamist, on empiiriliselt kindlaks tehtud järgmist: 

• Saksa keelt võõrkeelena õppijad eelistavad kakskeelseid sõnaraamatuid. Ükskeelseid sõnaraamatuid ei kasutata üldse mitte või siis kasutatakse väga harva.
• Õppijad pole sõnavaramaastikul toimuvaga kursis ega kasuta seepärast teisi sõnaraamatutüüpe.
• Kakskeelse sõnaraamatu rolli hinnatakse üldse valesti või üle, usaldades sealt saadud teavet liialt ega kahelda selles.
• Õppijate teadmised kasutatava sõnaraamatu kontseptsioonist ja struktuurist on puudulikud.
• Ka pole õppijad teadlikud oma keelelistest raskustest ja kasutavad liiga vähe sõnaraamatut.
• Sõnaartikli metakeelsed märkused jäetakse sageli lugemata.
• Õppijad ei reflekteeri oma õpikäitumist ega sõnaraamatu kasutamise kogemust (vrd Nied Curcio 2015, 449).

Orienteerumatust, kakskeelsete allikate eelistamist, ebakindlust koos liigse usaldusega, puudulikke teadmisi sõnaraamatutest ja nende stuktuurist, metakeelsete märkuste tähelepanuta jätmist võib täheldada ka saksa keelt võõrkeelena õppijate e-sõnaraamatute kasutamise puhul (vrd Nied Curcio 2015, 450). 

Eesti Keele Instituudi vanemleksikograafi Jelena Kallase sõnul polegi Eestis „ükskeelsete õppesõnaraamatute traditsiooni, kasutajad on harjunud kakskeelsete tõlkesõnastikega” (Künstler 2014).  Kakskeelse sõnaraamatu pika traditsiooni taga on kindlasti mitmeid (pragmaatilisi) põhjuseid. Järgnevalt peatumegi nendel lähemalt.

 

Esimene saksa keele ükskeelne õppesõnaraamat Langenscheidts Großwörterbuch Deutsch als Fremdsprache 66 000 märksõnaga anti välja alles 1993 aastal. Kahekümne aasta jooksul ilmus erinevatelt kirjastustelt kokku üheksa suuremat (rohkem kui 50 000 märksõna), keskmist (20 000 – 50 000 märksõna) või väiksemat (ca 20 000 märksõna) trükitud õppesõnastikku (vrd Töpel 2015, 515). Tänapäeval on sõnaraamatu paberversioonile lisandunud äppi allalaadimise võimalus, kuid tasuta õppesõnaraamatu kasutamise võimalus puudub. 

 

Paberkandjal ükskeelsed üldsõnaraamatud on reeglina kallid ja mahukad, koosnedes mitmetest köidetest. Ükskeelsete üldsõnaraamatute koostajad lähtuvad reeglina emakeelse kasutaja vajadustest, kes reeglina keelt valdab ja otsib sõnastikust tuge peamiselt kahtluse korral (Viks 2008, 252) Dudeni kirjastuse poolt eelmise sajandi lõpul (1999) välja antud saksa keele suure sõnaraamatu 3. trükk „Das große Wörterbuch der deutschen Sprache” koosneb näiteks kümnest köitest. Mitte igal kooliraamatukogul, keeleõppijast rääkimata, pole/polnud võimalik seda endale hankida.

Seoses digirevolutsiooniga on muutunud nii sõnaraamatute sisu, vorm kui ka kättesaadavus: Suurenenud on kirjeldatud märksõnade arv, sest veebisõnaraamatus pole tarvis ruumi kokku hoida nagu paberversioonis. Lisandunud on korrektse häälduse kuulamise võimalus. Lisaks on kogu teave kasutajale veebis tasuta hõlpsalt kättesaadav vt nt www.duden.de . 

 

Seega peaksime ka võõrkeeleõppes edasijõudnud keeleõppjaid järjest enam harjutama ükskeelseid e-sõnaraamatuid oskuslikult kasutama, sest erinevalt Google Translate´ist sisaldavad need hulgaliselt autentset keelematerjali ning võimaldavad võõrkeeleõppijal kõlada emakeelt kõnelejaga sarnaselt. Edasijõudnud keeleõppijad võiksidki pöörduda oma küsimustele vastuste saamiseks sihtkeele seletava sõnaraamatu poole, sest paradoksaalsel kombel „[m]ida paremini kasutaja keelt valdab, seda suuremat sõnavara (ja sõnaraamatut) ta oma tekstide loomiseks vajab.” (Viks 2008, 249)