Muistised

Vrakiregister hõlmab andmeid laeva nime, hukuaja, -koha ja asjaolude ning laeva, meeskonna, lasti ja reederite kohta. Üldjuhul leiab laevahuku kohta käivatest kirjalikest ülestähendustest, ka kõige napimatest, laeva ja kipri/kapteni nime, õnnetuse toimumise aja ja koha. Lahtris „hukkumise aeg“ on kuupäevad toodud vana kalendri järgi, hukulugudes aga vahel ka uue kalendri järgi, juhul kui need lood tuginevad logiraamatute väljavõtetele, mille on kirja pannud meremehed, kes pärinesid maadest, kus kehtis juba Gregoriuse kalender.

Õnnetuse kirjeldamise juures oli kohamäärang tavaliselt üldsõnaline ja sündmuskoha kirjeldamisel piirduti osutamisega, millise mõisa, küla või saare lähedases meres asi juhtus. Käsikirjalisi kaarte, skeeme ja trükitud kartograafilisi materjale hukkunud laevade asukohtadega leidub arhiivitoimikutes haruharva (EAA.308.2.208; EAA.30.1.9270; EAA.3.1.312, l. 877).

Sageli ei selgu allikatest laeva tüüp ja erinevates allikates kohtab eri nimetusi. Laeva päritolumaa on enamasti allikates märgitud. Terminiga „Vene laev“ tähistatakse kirjavahetuses kõiki Vene riigi alamatele kuulunud meresõidukeid, sh Eesti elanike laevu, ainult Soome alused on eristatud („Vene-Soome“ või „Soome laev“). Laeva tüüp ei ole registris sageli sama, hukuloo väljal on tavaliselt jäetud arhiiviallikates märgitud tüüp.

Mereõnnetust tähistavad terminid, mis otseselt ei ava juhtumi sisu. Toimunu määratlemisel ei saa lähtuda terminist (Schiffbruch, stranden, scheitern, auf den Grundgeraten, verunglücken, крушить), vaid kasutada tuleb kombineeritult kõiki allikatest ilmnevaid andmeid huku asjaolude ning lasti ja taglase saatuse kohta. Kuna viimane pole nii mõnigi kord allikate nappusel võimalik, võivad paljud vrakiregistris olevad laevad olla üksnes karile sõitnud, kuid siiski mitte uppunud. 

Veel keerulisem on vraki edasise käekäigu jälgimine. 17. sajandi materjalidest “ei näe edasi”, mis laevast meres tegelikult sai, kas see uppus lõplikult ja jäi merre, või uppus, aga hiljem toodi kaupu ja laev (kas osaliselt või tervikuna) välja. Samuti ei ole reeglina võimalik erinevaid allikaid kombineerida. 19. ja 20. sajandi algul karile sõitnud ja maha jäetud laevade käekäik tuleb arhiiviallikates kõneks enamasti seoses vraki müügiga. Vraki müük oksjonil ei tähendanud kaugeltki, et see veest ka tegelikult välja toodi. Enampakkumusel müüdud vrakid lebasid merepõhjas ja seda, et laeva keret veest üldse või vähemasti mitte kuigi kerge vaevaga ja odavalt kätte ei saadud, näitab juba nende müügihind, mis sageli kujunes lausa tühiseks (vt lahter „märkused“).

Registrist ei leia üldjuhul andmeid nende hukkunud laevade kohta, mille puhul on teada, et vrakk müüdi kui see oli sadamasse või kaldale toimetatud, samuti nende kohta, mille vrakk hiljem veest välja tõsteti või tiriti ja tükkideks raiuti. Enamasti oleme jätnud kõrvale ka need juhtumid, kus allikas (ajalehes või arhiividokumendis) on fikseeritud üksnes lasti müük, sest hukkude korral tavapäraselt mainitakse ka taglase, laevainventari ja vraki saatust.

Vrakiregistrist ei leia laevahukke, mille puhul on andmed laeva enda kohta äärmiselt puudulikud (nt randa paiskus „suur laev“ või puudub nimi ja dateering) või hukukoht on antud äärmiselt ebamääraselt (nt Saaremaa juures). Viimane ei kehti aga 17. sajandi hukulugude ja Hollandi allikatest leitud juhtumite kohta (viimaste puhul on enamjaolt tegemist 18. sajandi mereõnnetustega ja võib juhtuda, et nende laevade kohta leiab edaspidi andmeid ka Eesti või Läti arhiividest).

https://register.muinas.ee/content/tinybrowser/files/abitekst.pdf 

Andmebaasi “Muistised ja pärimuspaigad” kasutuskord

Avaldus kasutajaõiguste saamiseks