Kirjanik Viivi Luik, Tartu Ülikooli vabade kunstide professor sel õppeaastal, ütleb, et loengute pidamine ja üliõpilastega kohtumine on talle andnud väga üllatava ja rõõmustava kogemuse.
Vabade kunstide professori loengutele on peale üliõpilaste oodatud ka kõik teised huvilised. Viivi Luige loenguid saab järelkuulata ja -vaadata UTTV-st.
Viivi Luik on luuletaja, kirjaniku ja esseistina osalenud eesti ja maailmakirjanduses 60 aastat. Noore luuletajana astus ta esmakordselt üles 60-ndatel; romaanidest pälvisid kohe suurt tähelepanu pöördelistel aegadel ilmunud „Seitsmes rahukevad“ (1985) ja „Ajaloo ilu“ (1991).
Tema tekstidele on ka muusikat kirjutatud: sügava looduse- ja elutunnetusega „Võta mind lehtede varju“ ja „Väljas on veebruar“ Urmas Alenderi esituses on juurdunud eestlase kultuurimällu.
Oma loengusarjas keskendub Viivi Luik ajastuomaste inimtüüpide kujutamisele kirjanduses.
Viivi Luik, kui üldiselt peetakse kirjaniku tööd üsna üksildaseks, siis nüüd seisate loengusaalis noorte ees. Milline on teie kogemus seni olnud?
Võtsin professuuri vastu just sellepärast, et see pakkus mulle võimalust teostada üks mõte, mis mul juba pikemat aega oli olnud, kuid millele ma polnud seni leidnud õiget väljendusvormi. Loengud osutusidki selleks väljendusvormiks, mida ma olin otsinud: tahan rõhutada elava sõna ja selle kuulamise olulisust.
Olen saanud väga üllatava ja rõõmustava kogemuse. Need üliõpilased, kes minu loengutest osa võtavad, oskavad ja tahavad kuulata, suudavad keskenduda. Üliõpilased on kirjutanud mu loengute põhjal sügavaid esseesid, mis mind on tõsiselt üllatanud. Selle põhjal küll öelda ei saa, et noored on pealiskaudsed või lapsikud. Vastupidi, nende tudengite mõtteavalduste kõrval tunduvad nii paljude eeldatavasti haritud ja elukogenud inimeste mõtted ebaküpsed ja primitiivsed.
Iga ajastu sünnitab omad inimtüübid, kirjaniku asi on neid näha ja teistele näidata. Kuni need ei ole kirjaniku poolt sõna abil ellu äratatud, ei ole neid inimeste teadvuses olemas.
Vabade kunstide professorina olete oma südameasjaks võtnud juhatada kuulajad läbi 20. sajandi kirjanduse, maailmakirjandusest ikka ja jälle ka eesti kirjanduseni jõudes. Mis teid ennast loengukursust koostades kõige rohkem üllatas või võlus?
Kõige rohkem üllatas see, kui iseseisev organism on üks kirjandusteos ja kuidas ta erinevatel ajastutel oma sõnumit võib muuta. Kirjanik, kes teose kunagi kirjutas, ei osanud unes ka näha, mis sõnumi ta tulevikku saadab ja kuidas ta sõnum ajas muutub.
Uurite oma loengusarjas inimtüüpide kujutamist kirjanduses eri kümnenditel. Kuidas te nende inimtüüpide muutumist ajas kirjeldaksite?
Iga ajastu sünnitab omad inimtüübid, kirjaniku asi on neid näha ja teistele näidata. Kuni need ajastuomased tüübid ei ole kirjaniku poolt sõnastatud, sõna abil ellu äratatud, ei ole neid inimeste teadvuses olemas. Kui näiteks Tammsaare ei oleks sõna abil ellu äratanud Indrekut, linnakooli läinud talupoissi, enese- ja jumalaotsijat, siis olekski jäänud üks tolle aja Eestile iseloomulik ja tolle ajastu sünnitatud inimtüüp meile teadvustamata.
Milline periood eelmisest sajandist teile endale kõige lähedasem tundub – on need 60-ndad, mil luuletajana kirjandusse astusite, või hoopiski 80–90-ndad, mil ilmusid teie romaanid „Seitsmes rahukevad“ ja „Ajaloo ilu“?
Eelmisest sajandist on mulle kõige lähedasem 90-ndate algus, maailma ja Eesti järsk muutumine. Adrenaliin, mis oli õhus. Oht ja julgus!
1960-ndad mõjuvad masendavalt. Kui ainult mõtelda 1968. aastale ja Vene tankidele Prahas! Või kultuurirevolutsioonile Hiinas ja selle võikustele. „Ajaloo ilu“ kujutab augustipäevi 1968. aastal, kui Vene tankid jõudsid Prahasse. Ilmus see raamat aga juba 1991. aastal, kohe peale Eesti vabaks saamist.
80. aastad olid küllaltki koledad, nii idas kui ka läänes. Läänes oli tarbimisühiskond ennast täielikult kehtestanud ja kaasa toonud kõik need hädad, mida ta kaasa toob. Idas ehk okupeeritud Eestis oli rahvuse ja keele säilitamine elu ja surma küsimus.
Ilmselt on nii, et kirjanduslooliselt on võimalik head analüüsi teha alles tagantjärele – olles ise parasjagu elu keskel, ei pruugi ajastu jooned päris nähtavad olla. Siiski, kuivõrd märkate viimase paarikümne aasta kirjanduses suundumusi, mida saaks üldistavalt välja joonistada?
Kui üldse nii lähedase aja kohta midagi on võimalik ütelda, siis torkab silma tühjade sõnade vohamine, teatav jõuetus, sisendusjõuetus, sõnamaagia puudumine. See pole nii mitte ainult Eestis, vaid ka teistes heaoluühiskondades.
Olete oma loengutesse kutsunud ka külalisi: Joonas Hellerma, Aija Sakova, Erkki-Sven Tüüri, Anna Verschiku. Mida just nende inimeste kutsumisega taotlesite ja mida kogesite?
Jah, need külalised on oluline osa mu loengutest. Nad avardavad tausta. Nad räägivad asju, mida tudengid mujalt võib-olla ei kuuleks. Aija Sakovaga rääkisime julgusest, julgusest elada. Anna Verschikuga rääkisime Ukraina sõjast ja selles sõjas sündinud elavast luulest, sõnadest, mis jälle on saanud jõu. Erkki-Sven Tüüriga rääkisime Eesti ja Euroopa tähendusest ja sellest, kuidas muusikas väljendada inimest; Joonas Hellermaga aga vestlusest kui kunstist, raamatute tähtsusest ja veel nii paljudest asjadest.
Külalised on oluline osa mu loengutest. Nad avardavad tausta. Nad räägivad asju, mida tudengid mujalt võib-olla ei kuuleks.
Ka kevadsemestril on mul neli külalist. Märtsis vestlesin Riina Roose ja Jaan Tootseniga, aprillis tuleb David Vseviov ja mais Maarja Vaino. Millest me räägime, see selgub siis.
Kuidas teie seda sõnastaksite – mis üldse ajendab inimest valima üht läbi sajandite kõige ebakindlamat ja ennustamatumat teed, kirjaniku või kunstniku rada?
See, et ta peab ütlema seda, mida ainult tema saab ütelda; et ta ei saa muidu elada, kui pole ära öelnud.
Sõna on muutunud vabamaks kui kunagi varem, kõik saavad avalikult välja öelda või kirjutada, mida ja kuidas nad parasjagu tahavad. Kuivõrd see, et meid ümbritseb tohutu hulk müra, nii visuaalset kui ka verbaalset, on asjade paratamatu käik, millega tuleb lihtsalt leppida?
Ei tule leppida. Igaüks saab ise valida, kas ta lepib või ei lepi.
Kirja- ja kunstirahvas üle maailma tunneb muret tehisaru tungimise üle loometegevusse. Kuidas suhtute teie roboti kasutamisse loomingus, ja kelle looming see siis õigupoolest on?
Soovitan lugeda Rein Raua ja Ardo Ran Varrese vestlust 27. veebruari Sirbist. Selle pealkiri on „Kultuuriline sulgumine, mälu koloniseerimine ja tehisaru-rahvalaulikud 2.0“.
Tsiteerin Rein Rauda: „Küsimus on selles, kas me tahame, et meie mälu koloniseeritakse, või me ei taha. Tehisnutt on puhtalt kommertsiaalne ettevõtmine, see on eraõiguslike firmade kätes.“ Ja veel üks Rein Raua tsitaat samast vestlusest: „Kindlasti kiirendab tehisnutt kliimakatastroofi saabumist radikaalselt. Seetõttu tekitavad minus õudu kõik need jutud, kuidas nüüd hakatakse Eestis AI-d „Tiigrihüppe“ programmi kombel juurutama. Me paneme oma kultuuri seisma, rikume ta ära ja ühtlasi keerame veel suure hulga kliimat ka tuksi.“
Sellega on kõik öeldud.
Tähistasime just eestikeelse kirjasõna sünni 500. aastapäeva. Mis teid sellele tähtpäevale mõeldes rõõmustab ja millega te rahul pole?
Oli palju sõnu ja vähe tegusid. Kuskilt pole kuulda olnud, et eesti raamatu 500. aastapäeva auks oleks otsustatud toetada kordustrükkide ja kultuurilugu uurivate raamatute väljaandmist või mitte sulgeda rohkem väikesi raamatukogusid.
Rõõmustab see, et kõigest hoolimata tõlgitakse väga palju kõrgetasemelist mõttekirjandust.
