Eesti Kirjandusmuuseumis on juba aastakümneid uuritud ka moodsa aja nähtusi – tänavakunsti, meeme, veebihuumorit, meedia ja folkloori ühisosa jm –, kuid seni polnud see fookusena sõnastatud. Minu uurimistöös on täiesti tänapäevased teemad ühendatud 19. sajandi arhiivimaterjalidega.
Inimese ja tehnoloogia suhteid analüüsiti sügavuti juba 20. sajandi keskpaiga filosoofias. Näiteks Martin Heidegger tõstatas oma 1954. aasta teoses „Die Frage nach der Technik“ küsimuse, kas inimkonna probleemid saab lahendada uue tehnoloogiaga.
Nüüdseks on kõrgtehnoloogilised lahendused igapäevased. Vajaduse korral saab veebi kaudu tööle panna koduse sauna, pesumasina või rösteri, kontrollida, kas maja ees seisva auto uksed on lukus, jms. Tehnoloogiast räägitakse kõikjal, nii meedias kui ka inimeste omavahelistes jutuajamistes.
Seda üllatavam on, et seni ei ole Eestis tehnoloogiafolkloorile uurimisvaldkonnana erilist tähelepanu pööratud. Kas peame tehnikat ja tehnoloogiat nii enesestmõistetavaks, et ei oska seda jutuainest eraldi nähtusena esile tuua? Kas näeme seda nii loomuliku osana oma reaalsusest, et eraldusjoon inimese ja tehnoloogia vahel on meie argikäsitluses hägustunud?
Inimeste lood tehnikast
Minu uurimistöö keskmes on inimeste esitatud lood ehk narratiivid tehnoloogia ja tehnika kohta muutuvas ajas. Uurijana eri ajajärkude narratiive kõrvutades tulebki ehk enim esile see, mida ühes ajahetkes, läbilõikelises andmestikus on raske näha. Folkloorne materjal ei pruugi rääkida faktilistest asjadest, kuid annab ometigi lisaväärtusena edasi inimmõõdet ehk hoiakuid ja seisukohti vaadeldava teema kohta.
Folkloori on nimetatud ka rahvaluuleks, ent selles kontekstis oleks see terminina ehk liiga poeetiline. Siiski, inimeste jutustatud lugudes on lähtekohaks enamasti küll faktilised sündmused, aga lugude sisu ise võib olla nende poeetiline edasiarendus. Sellised mittefaktilised komponendid või liialdused võivad olla inimeste jaoks aga eriti olulised. Need võivad meelt lahutada, hirme maandada, lasta emotsioone välja elada – mida iganes, et ümbritsevate oludega paremini toime tulla.
Paljud uurimisvaldkonnad ei käsitle kogemuslugude vaimset ja emotsionaalset poolt sellisel kujul. Kultuuriuuringutes on aga tehnoloogiafolklooris ilmnevad diskursused ja dünaamikad ainulaadse teadusliku väärtusega. Samas on mineviku mõistmiseks loomulikult olulised ka arvud ja faktid erinevate muutuste ja protsesside kohta kultuuris.
Tehnoloogiafolkloor aitab uurijal tundma õppida nii muutusi ühiskonnas ja kultuuris kui ka eri ühiskonnakihtide rolle ja vaateid nendele protsessidele. Näiteks Tallinna–Peterburi raudtee valmimine 1870. aastal tõi muutusi valdkondades, milles neid ei oskaks eeldadagi – raudteeliiklus integreeriti üsna pea ühes looduse märkidega ilmaennustamiskunsti. Selle kohta on 1889. aastal Vaivara kihelkonnas kirja pandud, et kui „raud tee masin kõvast müristab, siis on vihma oodata“[1].
Ahju asemel pudelisse
Sellised uued nähtused ja ka energiaallikad kajastuvad nii folklooris kui ka arhiividokumentides. Kui suurtööstustes kasutati omal ajal enamasti meritsi Inglismaalt toodud suure kütteväärtusega kivisütt, siis kohalikest energiaallikatest leidis paljudes elektrijaamades kasutust turvas.
Turba headust prooviti aga ka teistes, üpris ootamatutes kohtades. Endise Tapa mõisa viinaköögis olevat 1920. aastatel turbast eksperimentaalselt piiritust aetud. Selle kvaliteet olevat hinnatud rahuldavaks, kuid mis põhjusel taoline eksperiment ette võeti, pole teada. Võiks ju oletada, et selleks ajendas soov säilitada vilja- ja kartuliikalduse korral mingigi toorainekindlus …
19. sajandi muutuste valguses ei ole globaliseerumine ja maailmamajanduse integratsioon eriti midagi uut. Tehnoloogiafolkloori uusimad dünaamikad kajastuvad ilmekalt meie kaasaegsetes lugudes tehisarust.
Kui üha tehnoloogilisemaks muutuvas ühiskonnas võiks arvata, et elu läheb ratsionaalsemaks ja lähtub esmajoones mõistusest, pidades au sees teadust ja tõenduspõhist arusaama maailmast, siis tehisaruga seotud narratiivid näitavad, et mütoloogilise mõtlemise ja üleloomulikkuse komponent pole rahvasuust kuhugi kadunud.
Selle põhjuseks võib pidada vajadust maandada raskesti mõistetavate uute tehnoloogiatega seostuvaid hirme.
Hirmujuttudest naljalugudeni
Üks ilmekam veebifolkloori valdkonda kuuluv hirmunarratiiv on tehisaru rollist Ukraina sõjas. Sattusin 2023. aastal folkloori kogudes juttudele, mille järgi olevat kogu kontrolli sealse sõjategevuse üle enda kätte haaranud tehisaru ja inimesed olevat sellele vaid vahend oma eesmärkide saavutamiseks. Muu hulgas olevat tehisarul kontroll erinevate riikide tuumarelvade üle ning see kavatsevat lõpuks ka need käiku lasta.[2]
Selline folkloor on tõlgendatav märgina püüdest seletada ja ratsionaliseerida maailmas toimuvaid abstraktseid ja üksikisiku kontrolli alt väljas olevaid sündmusi ning protsesse. Sarnast funktsiooni on täheldatud ka varasematel aegadel, näiteks mobiiltelefoni demoniseerivat kujutamist 90-ndate mobiilipärimuses[3], aga ka hirmujutte reaktsioonina 19. sajandi tehnoloogilistele uuendustele[4].
Küll aga leidub ka positiivseid lugusid, milles tehnoloogiateema on esitatud optimistlikus või meelelahutuslikus vormis, näiteks alljärgnevas üleskirjutuses eelmise aasta kogumistööst.
„[—] kunagi 30 aastat tagasi töötasin ühes Eesti pangas. Noore inimesena oli ka seltsielu äge ning tulemas oli stiilipidu, kus vajasime dollareid, mis pungitaks taskutest ja kottidest jne. Pangatöötajana võtsin siis kassast mõned dollarid ja tegin koopiamasinaga neist parajasti koopiaid, kui osakonna juhataja koos ühe uue suurkliendiga minust möödus, et koosolekuruumi minna. Mida võis mõelda see klient, kui nägi pangatöötajat koopiamasinal dollareid kopeerimas … Tänapäeval tuleks sellest suur skandaal, poleks ilmselt üldse võimalikki selline asi, aga siis olid teised ajad. Osakonnajuhataja naeris veel pikalt selle juhtumi üle.“[5]
Siinkohal näemegi ilmekalt taoliste lugude iseloomu, mis peegeldab inimest ja ühiskonda kindlas ajas ja ruumis. Sellele, et folkloori põhiolemus isegi moderniseerunud ja linlikus keskkonnas ei muutu ja funktsioonidelt samaks jääb, viitas juba 1960. aastatel Saksa kultuuriuurija Hermann Bausinger[6].
Meie kaasaja folklooris jääb uudsena silma aga see, et narratiivid on muutunud lühemaks ja eri tüüpi lugusid ringleb vähem kui varem. Suures osas võib seda seletada domineeriva digitaalmeedia mõju ja omapäradega, millest tingitult lühivormid ning lood emotsionaalse spektri vastaspooltel saavad publikult rohkem tähelepanu.
Kuigi muutused ühiskonnas on praegu kiiremad kui kunagi varem, on vältimatu tunda ka meie minevikupärandit – selleks et mõista paremini, kes me oleme ja kuhu läheme (või kuhu tahame minna). Mina loodan oma uurimistöö kaudu ja kirjandusmuuseumi pakutavate võimaluste abil avada rahvajutu žanri kaudu Eesti kultuuriloos uusi tahke.
Viited
[1] Eesti Kirjandusmuuseum, H II, 7 kd, pala 94.
[2] Kogutud 2023. aastal, autori kogus.
[3] S. Wienker-Piepho, Mobiiltelefonijutud ehk mobiilipärimus [Mobile phone stories or mobiile lore]. – Meedia. Folkloor. Mütoloogia [Media, Folklore, Mythology], M. Kõiva (ed.). Tartu: EKM, 2000, lk 9–31; https://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/cf/cf4/CF4_Wienker-Piepho.pdf.
[4] L. Milne, Terrors of the Night. Essays on Art, Myth and Dreams. Swansea, UK: Atramentous Press, 2024.
[5] Kogutud 2024. aastal, autori kogus.
[6] H. Bausinger, Folk Culture in a World of Technology. Bloomington: Indiana University Press, 1990.
Lisa kommentaar