Selle aasta algul asus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda juhtima Priit Pikamäe, kes on teeninud Eesti riiki kõigis kohtuastmetes, sealhulgas Riigikohtu esimehena, ning töötanud viimased aastad Euroopa Kohtus. Mis teda Luxembourgist tagasi Tartusse tõi?
2019. aastal pakkis kauaaegne riigikohtunik Priit Pikamäe Toomemäel oma asjad ning siirdus esimese eestlasena Euroopa Kohtusse kohtujuristiks. Vahetult enne ärasõitu andis ta Eesti Päevalehele intervjuu, milles mainis, et pärast tööd Euroopas võib ta pühenduda hoopis akadeemilisele tööle, sest talle meeldib tudengeid õpetada. Nii ka läks. Usutluses Universitas Tartuensisele leidis ta, et praegune töö õigusteaduskonna direktorina on tema senistest ametitest kõige vastutusrikkam.
Pärast tööd riigikohtunikuna – sealjuures ka Riigikohtu esimehena – ning kohtujuristina Euroopa Kohtus võiks eeldada, et juriidilises maailmas on teie ees kõik uksed valla. Õigusteaduskonna direktori ametikohast järeldan, et õigusharidus ja -teadus on teile siiski südamelähedasem.
Õpe ja teadus on mulle kogu aeg südamelähedased olnud – tegelikult ei ole ma nende juurest ju kunagi taandunud. Ka kohtunikutöö kõrvalt tegin õppetööd, koostasin teaduslikke kommentaare ja õppevahendeid.
Olen alati arvanud, et haridus on kõige alus. Kui meil Eestis kurdetakse, et ei ole piisavalt kohtunikke ega prokuröre ja ka juriste on raske leida, siis see kõik saab alguse siitsamast, õigusteaduskonnast. Mida paremat haridust me siin anda suudame, seda paremini toimib ka ühiskond tervikuna. Riik on juriidiline konstruktsioon ja ilma juristideta see ei toimi.
Seega ei saa öelda, et minu praegune töö oleks võrreldes eelneva professionaalse eluga kuidagi vähem tähtis. Vastupidi – minu meelest on see selles valdkonnas üldse kõige vastutusrikkam koht, eriti mõeldes põlvkonnavahetusele ja tulevikule.
Vabadus, mille annab akadeemiline elu ja õppejõu ameti pidamine, on lihtsalt nauditav.
Alustasite direktorina tänavu jaanuaris. Mida olete selle aja vältel teinud õigusteaduskonnas varasemast teisiti?
Olen algatanud mitmeid protsesse, aga pool aastat on ilmselgelt liiga lühike aeg hinnangu andmiseks. Seda, mida on õnnestunud ära teha ja kas midagi on ka ebaõnnestunud, saab öelda alles ametiaja lõpus.
Tööpõld on igal juhul lai. Näiteks õppekava peab pidevalt ajaga kaasas käima ning olemegi alustanud selle läbivaatamist ja nüüdisajastamist. Samuti on igivana küsimus akadeemilise personali palgatase. On ju selge, et juristidest õppejõud võrdlevad oma töötasu juristidega väljaspool ülikooli, ja pole saladus, et ülikool ei paista palgavõrdluses kõige parem välja.
Rahastamise probleemile õigushariduses viitasite ka juba ühes kaheksa aastat tagasi Postimehes avaldatud arvamusloos. Kas olukord on üldse vahepeal muutunud?
Tuleb tõdeda, et olukord on enam-vähem sama. Tõsi küll, oleme juba mõned aastad saanud justiitsministeeriumilt sihtotstarbelist toetust akadeemilise personali palkade konkurentsivõime säilitamiseks. Peab aga mõtlema sellele, et praegu teeb riik kõikjal kärpeid, nii et peaksime oma eelarve kujundamisel jõudma olukorrani, kus suudaksime väärilise palgataseme ise tagada.
Kas see tähendab näiteks teenuste pakkumist omatulu suurendamiseks?
Ka seda, ehkki omatulu teenimise võimalused on ülikoolidel võrdlemisi piiratud. Meie saame pakkuda vaid sessioonõppes tasulist juriidilist haridust. Omatulu võiksime teenida täienduskoolitusest.
Teie enda isiku juurde tulles – alustasite oma õigusalast karjääri kodulinnas Tallinnas. Kuidas säilis side Tartu ja õigusteaduskonnaga?
Eks see tähendaski kahe linna vahet sõitmist: magistrantuuri ja doktorantuuri ajal elasin Tallinnas. Ega enda kahe linna vahel jagamine kerge ei olnud. Lõplikult kolisin ma Tartusse 2006. aastal, kui Riigikohtusse tööle asusin.
Riigikohus ja õigusteaduskond on mõnes mõttes olnud kogu aeg läbi põimunud. Kui 1990. aastate alguses otsustati Riigikohtu taasasutamine Tartusse, siis oligi üks kaalutlus, et õigusteaduskond ja üldse Tartu Ülikool võimaldaks kõrgema kohtu tegevuses kasutada teaduslikku potentsiaali.
Niisiis oli Riigikohtus töötades enesestmõistetav panustada ka õigusteaduskonda. Meil olid mitmed ülikooli professorid Riigikohtus nõunikud, ja vastupidi, pea kõik riigikohtunikud tegid omal ajal ka õppetööd.
Ka praegu on koostöö hea, aga see ei ole nii ulatuslik kui varem. Eks Riigikohtu töömaht ole ka järjest kasvanud.
Kohtute suurest töömahust on räägitud aastaid. Millest see on tekkinud?
Oleme selleni jõudnud mitmete asjade kokkulangemise tulemusena. Ühelt poolt on kasvanud vaidluste arv ühiskonnas. See, et vaidlusi lahendatakse kohtus, on tervitatav. Teisalt on nii meie ühiskonnas kui ka mujal maailmas trend, et paljusid otsuseid soovitakse kohtus üle kontrollida. Kui me oleme seda meelt, et õigusriik eeldab kontrolli võimalust, siis peame arvestama, et nn järelkontroll põhjustab kohtute koormuse kasvu.
Kui kaugele tasub kohtuvaidlustega minna? Kui riiklik pädev institutsioon on andnud loa küttida karu või raiuda metsa, siis kas kohus ikka peab võtma menetlusse iga üksikisiku kaebuse?
See on väga hea küsimus, fundamentaalne küsimus. Kui tahame, et iga liigutus oleks kohtulikult vaidlustatav, siis tähendab see, et peame andma sellesse valdkonda ressurssi juurde. Kui palju me oleme ühiskonnana nõus seda tegema, et kõiki otsuseid kohtutes üle kontrollida? Kui me ei taha, et iga liigutus oleks kohtus vaidlustatav, saaksime selle pealt kokku hoida. Seda debatti ei ole meie ühiskonnas veel peetud.
Aeg-ajalt jõuavad suure käraga avalikkuse ette prominentsete isikutega seotud kohtuasjad, kuid korduvalt oleme näinud, kuidas need aastaid hiljem kokku kukuvad. Mida on teie arvates nende menetluste puhul valesti tehtud?
Põhjused, mis on viinud ühe või teise asja kokkukukkumiseni ilma lõpplahendini jõudmata, on erinevad. Kui kohus ei jõua kaasust ära menetleda, on see sageli mitme probleemi kokkulangemise tulemus. Näiteks kui süüdistatavaid on palju ja mõni neist jääb haigeks, tuleb istung edasi lükata ja asjad võivad venima jääda.
Ma olen kindlasti seda meelt, et me ei pea seaduse tõlgendamise võimalusi selgeks vaidlema kriminaalmenetluse käigus. Üksikisiku vaates on kriminaalmenetluse vahendusel peetav vaidlus seaduse tõlgendamise üle väga ebaõiglane. Kui lõppastmes saavutame õigusselguse, siis inimesel on paratamatult küsimus: miks see selgus peab tulema minu arvelt?
Leian, et seadusandja peaks oma tööd tõsisemalt võtma ja seadustes ebamääraseid kohti selgemalt reguleerima.
Viis aastat tagasi ERR-is avaldatud arvamusloos tõdesite, et õigusloomes valitseb kaos, viidates nii kohalikele kui ka Euroopa Liidust üle võetavatele õigusaktidele. Kuidas on olukord vahepeal muutunud?
Pigem on see halvenenud. Aga kõik hakkab pihta juristide koolitamisest. Näib, et põlvkonnavahetusega on õigusloomelised teadmised kohati ära kadunud. Suur probleem on seaduste kvaliteedis, selles ei ole midagi rõõmustavat. See omakorda tekitab suurema töökoormuse eri institutsioonides ja tegemata töö kandub üle kohtusüsteemile, kes peab hakkama segaduses mingit selgust looma. Sellist olukorda ei saa heaks kiita.
Ministeeriumid omakorda kurdavad poliitilist survet ja lühikesi tähtaegu, mis ei anna süvenemiseks võimalust. Samas ei ole meil õiguses enam pakilisi probleeme, mida peab tõttama kriisireguleerimise korras lahendama. Ma ei mõista, millest see tohutu tormamine. Kiirustav, lühikeste tähtaegadega ja kiirkorras asju läbi suruv õigusloome tuleb lõpetada.
Olete oma sõnavõttudes ja arvamuslugudes väljendanud muret juristide järelkasvu pärast. Mida on lisaks rahale vaja, et see olukord paraneks?
Ma arvan, et palju määrab ka akadeemilise töötaja elu atraktiivsus. Vabadus, mille annab akadeemiline elu ja õppejõu ameti pidamine, nii kirjas kui ka kõnes, on lihtsalt nauditav. Siin saad esindada seisukohti, mida ise õigeks pead, sa ei pea esindama kliendi huve. Õigusvaldkonnas on selline vabadus nii suur väärtus, et seda peaks kindlasti rohkem rõhutama.
Kuivõrd tunnevad tugevad juristid missiooni jagada oma teadmisi üliõpilastega?
Ilma nendeta oleks üsna raske hakkama saada. Meil on Eestis palju selliseid õigusvaldkondi, kus on kõigest üks oma ala spetsialist. Selleks, et tema teadmised ja kogemused edasi kanduksid, ongi ainus võimalus – ja väga hea viis – teha koostööd ülikooliga. Meil on aga ka selliseid õigusvaldkondi, kus Eestis pole ühtegi asjatundjat.
Rahvusvahelise õiguse puhul on võimalik kasutada välisriikide külalisprofessoreid. Õigusteadus on aga suuresti rahvuslik, riigispetsiifiline teadus, mis tuleneb parlamendis vastu võetud seadustest.
Ma ei mõista, millest see tohutu tormamine. Kiirustav, lühikeste tähtaegadega ja kiirkorras asju läbi suruv õigusloome tuleb lõpetada.
Paljud praegused doktorandid ei suuda kraadi kaitsmiseni jõuda nominaalajaga, teie aga kirjutasite doktoritöö ajal, mil töötasite vastutaval ametikohal hoopis teises linnas. Kuidas see õnnestus?
Toona õpitigi doktorantuuris töö kõrvalt ja suudeti lõpetada, ma ei olnud erand. Siis ei olnud sellist süsteemi, et doktorant saab ülikooli juures nooremteadur olla, raha tuli elamiseks kuskilt teenida.
Doktoritöö tegemine oli minu jaoks enese kokkuvõtmise küsimus. Põhitöö rutiinist lahtisaamiseks ja väitekirjale keskendumiseks võtsin kaks kuud vabaks ja läksin välismaale. Töötasin Prantsusmaal kuu aega Poitiers’i ja kuu aega Pariisi Sorbonne’i ülikooli juures ning kasutasin sealseid raamatukogusid.
Oma doktoritöös käsitlesite põhjalikult tahtluse definitsiooni karistusõiguses. Kui keeruline oli teil hiljem kohtunikuametis süüdistatavate tahtlust tõendada?
Tahtluse küsimus tõstatus mu kohtupraktikas sageli ning kriminaalasjades tulebki teo toimepanija tahtlus kindlaks teha.
Keskendusin doktoritöös psühholoogilisele suhtumisele oma teosse ja selle tagajärge. Ma ei vaadelnud tahtluse küsimust üksnes läbi juriidilise, vaid ka psühholoogilise prisma. Hiljem ütles psühholoogiaprofessor Talis Bachmann, et see töö oli ka psühholoogide jaoks olulise väärtusega. Kuna ma käsitlesin varem läbi töötamata probleemi, oli töö omas ajas kindlasti uuenduslik. Samas on õigusteadlasi Eestis vähe ja läbiuurimata probleeme leidub palju veel praegugi.
Kuidas kirjeldate noort inimest, kellest võiks saada hea õigusteadlane või jurist?
Kindlasti peaks teda huvitama sotsiaalsed küsimused ja ühiskonna probleemid laiemalt. Ta peaks olema inimene, keda huvitavad poliitikateadus, riigiteadus, kel on abstraktse mõtlemise oskus. Kindlasti peab teda ajendama janu õigluse järele.
Ülikoolis õppides tasub maksimaalselt ära kasutada kõike, mida pakutakse: hinnake õppejõude, kes teie ees üles astuvad. Ärge laske mööda võimalust oma ala spetsialistidelt õppida – selle sõna kõige paremas tähenduses. Ülikooliaeg on kõige parem osa elust.
Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis milline on õigusteaduskond nelja-viie aasta pärast?
Ma tahaks loota, et see on noorest energiast pakatav, täis värskeid mõtteid ja ideid, heas mõttes pulbitsev, ja et see on ühiskonnas õigusalaselt väga oluline teaduskeskus.
Lisa kommentaar