„Ma tahan, et kui mõni laps laulab Austraalias Sõrve laagris õhtul eesti keeles „Olen homme parem, kui olin eile. Olen homme parem, kui olin täna“, siis ta teab, et need sõnad ei ole ainult minevik, vaid ka tema enda tulevik,“ ütleb Tartu Ülikooli folklooritudeng, Austraalia eestlane Lachlan Bell.
Sel sügisel folkloristika ja pärandirakenduste magistriõppes teist aastat alustanud Lachlan Bell ei ole Tartu Ülikoolis juhuslikult. Seda sammu võib pidada isegi perekondlikuks järjepidevuseks, sest ka Belli vanavanaema on Tartus õppinud, ehkki teist eriala, majandust. Belli ema on kahe Eesti sõjapõgeniku tütar – tema vanemad jõudsid teise maailmasõja ajal eri teid pidi Austraaliasse – ja Bellil on ka Eesti kodakondsus.
Sydneys üles kasvanud Belli emapoolsed juured on kõvasti eestluses kinni. Ka paljud perekonnasõbrad on eestlased ja ühiselt on Austraalias hoitud elus eesti keelt ja kultuuri. Ka Bell ise on aktiivselt osalenud Sydney Eesti Maja ning lastele mõeldud Sõrve suvelaagri tegemistes.
Oma magistritöös keskendubki ta väliseesti laste suvelaagritele, täpsemalt käsitleb Austraalias alates 1962. aastast korraldatud Sõrve laagrit. Kultuurilise järjepidevuse kandjana plaanib ta uurida kogukonna mälu ning seda, kuidas traditsioonid, laulud, rituaalid ja isegi mängud on aastakümnete jooksul edasi kandunud ja muutunud. „Minu jaoks ei ole see ainult akadeemiline töö – see on isiklik asi,“ tõdeb ta.
Eestlus Austraalias
Iga aasta jaanuari esimesel täisnädalal Uus-Lõuna-Walesis Central Coasti regioonis toimuvas laagris antakse Eesti kultuuri puudutavaid teadmisi edasi valdavalt suuliselt. Kuna tegemist on aasta ühe suurema eestlaste kogunemisega Kagu-Austraalias ja osa eestlasi kohtubki seal vaid korra aastas, on eriti huvitav näha, kuidas ja milliste muutuste kaudu suuline kultuur edasi kandub.
Muu hulgas huvitab Belli, mille alusel laagris õpetatavat uut laulurepertuaari valitakse ja mõningatest varasematest tegemistest loobutakse. Kas traditsiooni järgitakse mõtestatult või tehakse asju lihtsalt harjumusest? Millised laulud, tantsud, mängud teevad sellest päris laagri? Tema eesmärk pole ainult analüüsida, vaid ka aidata kaasa sidemete ja järjepidevuse loomisele – näiteks kogudes arhiivimaterjale, koostades digitaalset lauluraamatut või korraldades väliseesti laagrite juhtide koostööseminare.
Need, kes kasvavad üles lugudega sõjaeelsest, 1930-ndate Eestist, loovad endale väga idealiseeritud kujutluspildi. Ja siis kohtud päris Eestiga – see on konflikt.
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessori Elo-Hanna Seljamaa sõnul on just Belli enda kogemus uurimistöös väga oluline. „Lapsest peale Austraalia eestlaste laagrites osalemine ja hiljem ka nende korraldamine, muuseumides ja arhiivides töötamine on andnud talle mitmetahulise kogemuse ning lähenemise globaalse eestluse teemale. Ta on hea näide väliseestlasest, kes on kasutanud kõiki neid programmilisi võimalusi, mida Eesti riik on loonud,“ ütleb Seljamaa.
Ta kiidab Belli selget sihti: noormees oli kindel, et tahab Eestisse edasi õppima tulla, ja suhtles instituudiga juba enne kandideerimist. Varem oli ta Eestis käinud kolmel korral: 2017. aastal noortevahetusprogrammi kaudu esimesel Euroopa-reisil, 2019. aastal tantsupeol ja 2023. aastal, mil osales rahvuskaaslaste programmis. Just viimasel korral küpses Austraalias disaini ja meediat õppinud Belli peas otsus jätkata haridusteed Eestis.
Esmamuljed ja kõhklused
Tartusse õppima jõudis Bell ajal, mil sõda Ukrainas käis teist aastat. Sõda on lahingute ja okupatsiooni eest pagenud väliseestlastele valus teema, justkui kultuuriliselt päritud trauma, ja vanaema oli tütrepoja Eestisse tuleku pärast väga mures. „Ajastuse mõttes oligi natuke veider hetk siia kolimiseks ja nüüd tundub olukord veelgi hapram. Kui oleksin pidanud alustama tänavu, siis võib-olla ma ei oleks tulnudki,“ tunnistab Bell. 93-aastast vanaema hoiab ta oma tegemistega kursis iganädalastes vestlustes.
Võrreldes paari aasta taguse lühiajalise Tartus-käiguga tundub linn talle nüüd väiksem – ikka ja jälle kohtad tänaval samu inimesi, paistab, justkui kõik tunneks kõiki. „Aga see on armas,“ ütleb ta.
Suuremad erinevused kujutluste Eesti ja päris Eesti vahel ilmnesid juba esimesel reisil. „Need, kes kasvavad üles lugudega sõjaeelsest, 1930-ndate Eestist, loovad endale väga idealiseeritud kujutluspildi, läbi selle inimese silmade, kes lahkus siit teismelisena. Ja siis kohtud päris Eestiga – see on konflikt,“ kirjeldab Bell. Suurimad üllatused on sageli just väikesed asjad. Kui tema teadis mõnda rahvatantsu tantsitavat teatud viisil ja mõnda laulu lauldavat just teatud moodi, siis Eestis öeldi, et nii see küll ei käi. Folkloristikatudengina pakub selline pinge „ametliku“ ja „mitteametliku“ versiooni vahel talle suurt huvi. „Miks peaks olema üks ja ainus õige versioon, kui alati on eksisteerinud mitu tõlgendust?“
Teine näide on tööle kandideerimisel CV-s nõutavad andmed: sünnikuupäev, foto, õpingute alustamise aasta. Austraalias ei küsita neid kunagi. „Alguses sellised erinevused häirisid, aga nüüd olen harjunud. Välis-Eestis tehakse asju tihti teisiti kui siin,“ tõdeb ta.
Lapsepõlvest saati rahvatantsuga tegelenud Bell osales sel suvel Leigarite Tartu rühmaga tantsupeol. Selle kogemuse kaudu avanes talle sügavam kihistus. „UNESCO nimistutes räägitakse Eesti laulu- ja tantsupeost kui vaimsest pärandist. See ei ole lihtsalt festival – see on armastusavaldus kultuurile, mis on korduvalt pidanud oma ellujäämisvõimet tõestama.“
Peo ettevalmistus oli väga intensiivne, eriti viimasel nädalal. „Ma ei ole vist elus nii palju trenni teinud ega ka sellises koguses suppi söönud,“ meenutab Bell. „See oli hullumeelne kogemus! Pean mõtlema, kas tahaksin seda veel kord läbi teha,“ muigab ta, lisades siiski, et armastab rahvatantsu ega välista, et 2028. aastal avanevat võimalust uuesti kasutab.
Eraldi maailmad
Ülikooli tudengisaadikuna liigub Bell rahvusvaheliste üliõpilaste ja kohalike eestlaste vahel – need on justkui eraldi maailmad, mis ülikoolis kohtuvad. Siiski on ta üllatunud, et lõimumist on vähe. „Erasmuse“ tudengid tulevad ja lähevad, mõned välismaalased jäävad kauemaks ja ehitavad oma elu Eestis üles. „Need inimesed huvitavad mind väga. Neil on vaja palju julgust, et siia jääda,“ arvab ta.
Belli hinnangul määratlevad paljud eestimaalased end eurooplaste, mitte eestlastena. Teised jälle rõhutavad, et eestlased on soomeugrilased ja lääneriikide elanikest väga erinevad. „Identiteet on paindlik ja sõltub olukorrast – kuidas parasjagu sobilikum on,“ tõdeb ta. Okupatsiooniaeg sidus meid Ida-Euroopa riikidega, Euroopa Liitu kuuludes tahame olla pigem osa läänest ja Skandinaaviast. Eesti on alati olnud ida ja lääne, ida ja põhja vahel.
Eestlus võib olla erinev, sõltuvalt perekonnast ja riigist, ega piirdu ainult Eestis toimuvaga.
Belli arvates on soov eemalduda Ida-Euroopa identiteedist ja läheneda Skandinaavia kuvandile mõistetav, kuid see on vastuolus nii igapäevase tegelikkuse kui ka ajalooliste sidemetega. Skandinaavialiku enesemääramisega põrkub materiaalne olukord ja hakkamasaamine, sest elu on Eestis kallis ning palgad ja pensionid väikesed. Nii tekib vastuolu heaoluühiskonna identiteediga. „Need on olulised aruteluteemad,“ kinnitab Bell, kes ise peab end Austraalia eestlaseks. Määrav on kontekst, kus oled kasvanud ja hariduse saanud.
Ka väliseestlastel ei ole tema hinnangul ühtset identiteeti. Välismaal elab umbkaudu üle 200 000 eesti päritolu inimese. Eestlus võib olla erinev, sõltuvalt perekonnast ja riigist, ega piirdu ainult Eestis toimuvaga. Väliseestlased hoiavad samuti eestlust. Belli silmis pole Eesti tulevik mitte ainult siin, vaid ka seal – teistes riikides. „Kui Eestis räägitakse rahvastikukriisist, siis mina ütlen: eestlus ei kao, kui me lubame sellel elada ka väljaspool piire.“
Ta usub, et väliseestlaste omaksvõtmine – mitte ainult formaalselt, vaid päriselt, arvestades ja toetades – on Eesti ainulaadne võimalus. Tema enda panus võib olla väike, kuid tähendusrikas: „Ma tahan, et kui mõni laps laulab Austraalias Sõrve laagris „Olen homme parem, kui olin eile. Olen homme parem, kui olin täna“, siis ta teab, et need sõnad ei ole ainult minevik, vaid ka tema enda tulevik.“
Kas Eesti või Austraalia?
Selles küsimuses on Lachlan Belli sõnul suureks kaalukeeleks töövõimalused. Välismaalastel on Eestis keeruline tööd leida, eriti kui keeleoskus pole B2-tasemel. Noorte tööpuudus on suur ning miinimumpalk siinset elukallidust arvestades väga väike.
Mu sugulased, kes elasid Eestis kümme aastat tagasi, ütlevad, et hinnad on nii palju tõusnud, et nad ei saaks siin enam elada,“ tõdeb Bell.
Folkloorieriala valides ei lähtunud Bell mitte tulevikus ootavast palgast, vaid oma huvidest ja kirest. Rahastusega on meie kultuurivallas väga kehvasti. „„Tartu 2024“ oli erand – see andis lootust, et kultuurile pööratakse tähelepanu. Aga nüüd on jälle tunne, et kõik on möödas. See teeb kurvaks,“ lausub ta.
Ta ei pea lõplikku otsust oma tuleviku kohta veel langetama: akadeemiline aasta on alles poole peal.
