Ametist lahkuv TÜÜE juhatus: oleme uhked, et ei andnud alla

Juuli algul võtab Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse (TÜÜE) seniselt juhatuselt teatepulga üle uus meeskond. Uue juhatuse koosseis selgub just Universitas Tartuensise ilmumise päevil, kui toimub esinduse volikogu koosolek.

Kaks aastat üliõpilasesindust juhtinud esimees Renar Kihho ning aseesimehed Teele Kanarbik ja Anette-Mai Pirk-Birk ütlevad, et see aeg oli küll raske, kuid õpetlik ning andis kaasa omajagu uusi teadmisi, oskusi, tuttavaid ja selgema vaate tulevikku.

Teie aeg TÜÜE juhatuses saab nüüd läbi. Mis tunnetega neile kahele aastale tagasi vaatate?

Teele: Heade tunnetega! Need kaks aastat on olnud väga pingelised: oleme palju teinud ja ülesandeid on ka arvukalt olnud. On ka selliseid asju, mida ma kaks aastat tagasi isegi ette ei kujutanud – olgu siis õpetajakoolituse alusmooduli uuring või ligi tuhande osalejaga rahvusülikooli balli korraldamine. Kuid hea tunne on, et kõik sai tehtud, midagi ei jäänud pooleli ja ma ei jätnud Anettet ja Renarit maha. Minul on küll täielik pingelangus!

Anette-Mai: Mul on kahetised tunded. Ühest küljest on hea meel, et suur töö on tehtud ja ilus punkt pandud. Teisalt on muidugi kurb, et tuleb edasi liikuda, ja justkui imelik on tunda rõõmu, et meie aeg siin otsa saab.

Renar: Minul on ka pigem ikka hea tunne. Esimeheks tulles olin täiesti TÜÜE-väline inimene, ma polnud varem üliõpilasesindaja olnud, ja see oli alguses minu jaoks paras proovikivi. Nüüd tunnen, et selle, mida ma tahtsin sellest kogemusest saada ja õppida – ülikooli tundmine ja kaasarääkimine – olen kätte saanud. Ma pole kordagi pidanud pettuma, et olen siin, aga ei saa esindajate heaks midagi teha või kohtumistel sõna sekka öelda.

Millega te oma ametiaja tegemistest kõige enam rahule jäite?

Renar: Mina jään kokkuvõttes rahule sellega, et isegi kui juhatuse sees, büroos või esinduses laiemalt oli tõuse, langusi või erimeelsusi, siis tegelikult kõik toimis ja töö ei jäänud seisma. Mul on hea meel, et kogu meeskond ja kõik tudengiesindajad, kellega ma kokku puutusin, tahavad tõesti ülikooli paremaks teha.

Teele: Üritustele mõeldes olen kõige uhkem juba eelmainitud rahvusülikooli ballide korraldamise üle. Samuti läks minu meelest hästi korda uute üliõpilasesindajate õhtu, mida varasematel aastatel sellises vormis ei olnud. Kutsusime nimelt maikuus, pärast valimistulemuste selgumist, esindajad kokku, et neid paremini kaasata, eeloleva õppeaasta kohta infot jagada ning omavahel tuttavaks saada. Kui aga mõelda, mida ma isiklikult sellest kogemusest sain … Kui esimestel kordadel rektori, õppeprorektori, akadeemiliste töötajate ja vahel isegi tudengitega kohtudes oli närv suur ja hääl värises, siis nüüdseks olen õppinud, kuidas sõna võttes enesekindlaks jääda. Tunnen, et minu suhtlemisoskus ja muud sellised tavalised eluks vajalikud oskused on nii palju arenenud – sellel on väga suur väärtus!

Anette-Mai: Mina jään rahule meie rahvusvahelise nähtavusega. Oleme Enlighti võrgustikus väga aktiivsed olnud ja tore on näha, et see on tekitanud TÜÜE vastu ka välismaal huvi. Ka väljaspool Enlighti oleme olnud aktiivsed – võõrustasime näiteks Läti ja Inglismaa ülikoolide esindusi. Rahvusvaheline osa meie tööst on olnud väga lahe!

Kas tulevikus ballile tulete, kui kutsutakse?

Kõik: Jaa!

Ei hoiagi siis tulevikus TÜÜE-st eemale?

Anette-Mai: (Naerab.) Me just rääkisime, et peaksime asutama TÜÜE vilistlaskogu.

Mul on hea meel, et kõik tudengiesindajad, kellega ma kokku puutusin, tahavad tõesti ülikooli paremaks teha. – Renar Kihho

Milliste sündmuste või projektide eest võite veel endale õlale patsutada?

Anette-Mai: Arengufondi tegemiste eest. TÜÜE arengufondist saavad üliõpilasorganisatsioonid raha taotleda, et korraldada koolitusi ja muid ettevõtmisi, mis suurendavad ülikooli ja üliõpilaste sidusust. See projekt jätkub kindlasti aasta lõpuni ja loodetavasti ka tulevikus. Arengufondi haldamine on olnud huvitav ning mul on hea meel, et oleme saanud seda võimalust tudengiorganisatsioonidele pakkuda.

Renar: Kindlasti väärib mainimist ka ühiselamukohtade jagamine: volikogu tegi üliõpilaskülale ettepanekuid, kuidas seda tulevikus paremini korraldada. Tänu sellele, et nüüd eelistatakse teatud aegadel järjekorras tudengeid, kes on valmis tuba ka teistega jagama, saavad ühiselamukoha need, kes seda tõepoolest väga vajavad.

Katsumusi oli teil ametiaja jooksul omajagu. Millised enim meelde jäävad?

Renar: Esimene proovikivi oli kindlasti üliõpilaskonna büroo kokkupanemine, et moodustada meeskond, kes aitaks valitud juhatusel esinduse asju ajada. Ma ei olnud kunagi varem värbamisega tegelenud ning see oli päris keeruline. No kuidas leida hea töötaja, kellest samal ajal võiks saada ka hea sõber?

Teele: Minu jaoks oli alguses keeruline mõista, kes ma juhatuse liikmena täpselt ülikoolis olen: kas töötaja või esindaja või midagi vahepealset? Lõpuks teadvustasin endale, et esindan ainult tudengeid ega pea kaasa rääkima nendel teemadel, mis puudutavad ülikooli töötajaid. Teine raske asi oli ülesannete delegeerimine – tahtsin ise kõik ära teha! Ma ei tajunud hästi seda piiri, kus tuleks abi küsida ja kus peaksin ise tegema. Aga aja jooksul loksus kõik paika.

Anette-Mai: Lisaksin veel selle, kui keeruline on üliõpilasesindajaid üritustele osalema saada. Proovisime korraldada ka vabama õhkkonnaga üritusi, kuid saime peagi aru, et esindajad on kõik niigi hõivatud ja ootavad pigem asjalikke kokkusaamisi. Ilmselt on see valikute küsimus ja ka lihtsalt mõtteviisi asi ning korraldajad ei peaks end halvasti tundma, et mingid üritused on vähem populaarsed kui teised. Oluline on, et neil, kes kohale tulevad, oleks hea olla.

Oleme palju teinud ja ülesandeid on ka arvukalt olnud, kuid hea tunne on, et kõik sai tehtud ja midagi ei jäänud pooleli. – Teele Kanarbik

Ametiaja lõpus võtsite südameasjaks võrdse kohtlemise. Miks see teema teile nii väga korda läheb?

Renar: Sest ülikoolis on olnud juhtumeid, kus üliõpilasi või töötajaid on diskrimineeritud või seksuaalselt ahistatud, kuid selle vastu pole midagi ette võetud. Jah, võiksime need tuua avalikkuse ette, aga see ei ole pikas plaanis lahendus. Tähtis on süsteemi parandada ja ebavõrdset kohtlemist tulevikus ennetada. Tahame, et kõigil oleks ülikoolis turvaline olla ja kõik tunneksid end ülikooli osana.

Kuidas ise tunnete, kas kujundasite nende kahe aasta jooksul kuidagi ka TÜÜE tulevikku?

Anette-Mai: Mingil moel kindlasti. Mäletan, et juhatusse tulles rääkisime omavahel, et meile on nii suured saapad jäetud. Nüüd aga tunnen, et oleme üldjoontes hästi hakkama saanud ja need saapad liiga suureks ei jäänud.

Teele: Ülikool on paratamatult selline struktuur, kuhu on keeruline uuendusi tuua. Pigem käivad asjad ringiratast: mingid teemad on laual, lähevad vahepeal sahtlisse ja siis võetakse need sealt kümne aasta pärast taas välja. Ilmselt on märksõna, mis meid iseloomustab, mitmekesisus. Me säilitasime akadeemilisuse, aga kasvatasime selle ümber palju muid asju.

Renar: Aga 2000 jälgijat vist ei toonud Instagramis ära! (Naerab.) Jälgedest rääkides – arvan, et käisime sisse oma raja. Mõned asjad on kindlasti läinud süsteemsemaks, osa on saanud uuenduskuuri ning teised sama edukalt jätkunud.

Ametiaja esimesel aastal õppisite kõik lisaks esinduses töötamisele ka ülikoolis. Kui raske oli kaht asja omavahel ühendada?

Renar: Keeruline oli see kindlasti. Esimesel aastal oli mul iga päev lisaks tööle ka praktikum või loeng, kus pidin kindlasti kohal olema (Renar oli toona arstiteaduse viienda kursuse tudeng – G. L. L.). Tundsin, et seetõttu kannatasid natuke nii kool kui ka TÜÜE. Mul on hea meel, et võtsin teiseks aastaks akadeemilise puhkuse, et saaksin korralikumalt ja rahulikumalt esindustööle keskenduda.

Anette-Mai: Ma arvan, et kui piisavalt tahta, siis ei ole see laveerimine nii raske. Aga samas pead tõesti mõlemat väga tahtma.

Renar: Eks peab tegevust mõtestama ka ning läbi mõtlema, milliseid projekte ette võtta. Selleks on olemas TÜÜE arengukava, kus on kirjas, mis tegevused on organisatsiooni toimimiseks vajalikud. Kui sinna kõrvale veel muid asju kasvatada, siis paratamatult töömaht suureneb, projektid võivad jääda poolikuks ja järgmisele juhatustele koormaks. See pole eesmärk. Eesmärk on, et esindus toimiks ja töötaks.

Kas tänu TÜÜE-s toimetamisele on muutunud ka teie tulevikuplaanid või karjäärisoovid?

Anette-Mai: Jaa! (Naerab.) Bakas ajalugu õppides arvasin, et lähen sellega lõpuni ja teen nii kaua, kui viitsin. Mulle on alati haridusvaldkond meeldinud, aga olin kindel, et ei taha otseselt õpetaja olla. Kuid siin sain tänu Enlighti projektile haridussüsteemi kujundamisele teise perspektiivi, just rahvusvahelises osas: kuidas Euroopa tasandil asjad toimivad, kuidas käib rahastus ja muu. See on huvitav! Aga eks näis, mida aeg toob.

Renar: Ma olen viimase paari kuu jooksul mõistnud, et mulle meeldib, kui lisaks rutiinsele kaheksast-viieni-tööle – minu puhul abiarsti töö – on kõrval ka selline vabam projektitöö. Naudin seda vaheldust. Samuti on põnev teada saada, kuidas on võimalik eri valdkondades kaasa rääkida ja end teostada.

Kogu viimase kahe aasta stress ja pinge on seda väärt olnud, sest tänu sellele olen ma praegu selline, nagu olen. – Anette-Mai Pirk-Birk

Mille poolest teile TÜÜE kindlasti meelde jääb?

Renar: Esimesena meenuvad mulle 2024. aasta kõrgkoolidevahelised talimängud, kus me üliõpilasesindusega osalesime ning tegime esimest korda koostööd ka ülikooli spordiesindusega. See oli lahe! Kuid üldjoontes arvan, et need on olnud minu üliõpilaselu kõige üliõpilaslikumad kaks aastat ning need on mu maailmapilti väga palju avardanud. Olen saanud uusi tutvusi ning näinud, mis väljaspool meditsiiniteaduste valdkonda toimub.

Anette-Mai: Nõustun, et need olid kõige üliõpilaslikumad kaks aastat. Selle aja jooksul sain ülikoolist justkui kõik teada ning olin seotud erinevate otsustega. Tõesti äge periood on olnud ja olen väga õnnelik, et sain seda teha!

Teele: Arvan, et kui ma 50 aasta pärast pean meenutama oma aega TÜÜE-s, siis esimesena meenub sinine plakat. Ma olen neid pidanud nii palju tegema ja mul on sellest sinisest värvist, tead … siiamaani! (Tõmbab naerdes sõrmega üle kõri. – G. L. L.) Ma ei taha seda enam kunagi näha! Jah, ilmselt on see esimene asi, mis TÜÜE-ga seoses meenub: Tartu Ülikooli sinine värv.

Anette-Mai: Ja tõllakas! Üleüldine tõllakuuri vibe. Oleme siin ikkagi lugematu arv tunde olnud.

Nüüd, tagantjärele mõeldes, mis nõuande endale juhatuse liikme esimesel tööpäeval annaksite?

Anette-Mai: „Teed, mis teed, tuleb, mis tuleb.“ Kogu viimase kahe aasta stress ja pinge on seda väärt olnud, sest tänu sellele olen ma praegu selline, nagu olen. Ütleks veel, et ole tubli ja ära anna alla!

Renar: Nõustun sellega: ära anna alla!

Teele: Täpselt seda me tegelikult üksteisele kaks aastat tagasi esimest koosolekut tehes lubasime – et me ei anna alla. Endale ütleksin veel: hoia meeles, et sind on siia valitud – sa oled võimeline seda tööd tegema!

Aga mis nõu te järgmisele juhatusele annaksite?

Renar: Julgege kahelda, üle küsida, huvi tunda, uudishimulik olla, küsida „Miks?“. See võib jätta tüütu mulje, aga võib aidata mõista, et üht või teist asja saab korraldada ka teisiti või tudengite huve rohkem arvestades. Ei tohi karta ka eksida ja ebakindluse korral abi küsida.

Anette-Mai: Kui annate endast parima, siis see on piisav! Ärge laske kellelgi ennast teistmoodi tundma panna. Jah, alati ei pruugi kõikide teemadega kursis olla ja kõike teada, aga tudengielu tunnevad kõige paremini ikkagi üliõpilased ise. Usaldage oma meeskonda, kuulake oma sisetunnet ja pidage meeles: olete juhatuses põhjusega. Ja kui vahel tunnete, et vastutus on suur, siis tuletage endale meelde, et te ei kanna seda üksi.