Ajaleht on alati aega peegeldav. Ajast annab aimu nii see, millest lehes kirjutatakse, kui ka see, millest ei kirjutata.
Universitas Tartuensise 75. sünnipäeva paiku, kui toimetus valmistas ette juubelisümpoosioni ja -näitust, tegime vanades ajalehtedes tuhnides retke läbi kolmveerand sajandi kahes täiesti erinevas ühiskonnas. Hämmastava selgusega joonistus välja, kui määrav on aja roll selles, milline on ajalehe või üldse ajakirjandusliku väljaande nägu – olgu ta tõsiseltvõetav ajakirjandus, propaganda- või turundusväljaanne, või nende segu.
On mõtlemapanev, et see väide kehtib mitte ainult kõleda okupatsiooniaja kohta, vaid – küll ehk leebemal moel – ka iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis.
Kui pöörata pilk minevikku, tekib pea alati tõlgendamise küsimus. Kelle tõlgendus on õigem? Kas nende, kes mäletavad veel stalinismi ja nõukogude okupatsiooni, mil elu tundus lämmatav „nagu madratsi all“, kui laenata Marju Lauristini sõnu? Või nende, kes ütlevad, et elul polnud vigagi ja hoolimata riigivõimust inimesed elasid, armastasid, tegid tööd ja said lapsi?
Küllap on õigus mõlemal. Varje Sootak, kes oli ülikooli ajalehe toimetaja kõige sügavamal stagna-ajal, mäletab elu toimetuses kui nooruslikust vaimustusest pulbitsevat ja mõttetihedat aega. Aeg-ajalt tuli küll aru anda parteikomitees ja pidevalt tuli arvestada tsensuuriga, aga tema toimetusega jagatud mälestused olid enamasti helged.
Ent ikkagi, vanu lehti tasub lugeda. Stalini pildiga ajalehe Tartu Riiklik Ülikool esimene number, mis ilmus novembris 1948, on jõuline hoiatus, et nostalgiahoos ei tasu hetkekski unustada, milline oli okupatsioonivõimu tegelik pale. Muidugi tehti ülikoolis ka siis teadustööd, peeti loenguid ja õpiti. Tudengid käisid laulupidudel ja malevas, leidsid sõpru ja pilasid toonast absurdiühiskonda. Taustal aga valvas võõrvõim oma inimvaenuliku ideoloogiaga nagu Mordori kuri silm.
On omamoodi ime, et kujutluspilt Eesti Vabariigist säilis rahva mälus läbi kogu okupatsiooniaja. Selle ime taga on inimesed, ülikooli kontekstis professorid ja õppejõud, kes olid hariduse saanud enne sõda ja okupatsiooni. Eesti ajakirjanduse vaimne isa Juhan Peegel, kelle sünnist möödub 19. mail 105 aastat, on 1994. aasta ajakirjas Keel ja Kirjandus tähendanud: „Kuigi ametlik ideoloogia püüdis meid jätta ilma oma ajaloost ja kultuuripärandist – sellest rahvusliku identiteedi väga tähtsast osast –, siis tänu neile see siiski säilis ja selles ongi ehk see Tartu vaim.“
Jaan Kross kirjutas 1989. aasta 10. veebruari Universitas Tartuensises: „Sest nimelt eneseunustusesurma on meile nii mitmelt poolt soovitud ja soovitatud. Aga meie tahame selle maa keelele ja meelele igavikku.“
Niisiis, kuni on Tartu Ülikool, võiks selle juurde kuuluda ülikooli vaimsust manifesteeriv väljaanne. Hoidkem Tartu vaimu! Selles ajakirjanumbris teevad seda omal moel kirjandusteadlane Rein Veidemann ning õigusteadlased Eerik Kergandberg ja Raul Narits.
—
Vaata ka sümpoosioni „Ajaleht ja aeg. Universitas Tartuensis 75“ fotogaleriid ja videosalvestust.
Lisa kommentaar