Kriitika eesmärk peaks ideaalis olema arutelu, edenemine, areng. Paremaks saamine. Siiski on sõnal kriitika eesti keeles üsna negatiivne tähendusväli – vähemalt argiteadvuses seostub see pigem laituse, halvakspanu, välja arvamisega. Võib-olla on hirm avaliku kriitika ees mälujälg omaaegsest stalinistlikust poliitikast? Rahvatarkus ütleb nüüdselgi ajal, et ajalehega võib tappa kärbse ja poliitiku. Ja tõsi on, et kriitika võib olla armutu, isegi hävitav, põhjustades asjatuid kannatusi.
Ent ilma kriitikata kah ei saa. Oma seisukohtade väljendamise vabadus on demokraatia alustala: arvamused võivad erineda ja erinevadki, kuid arutades jõutakse tõele lähemale. Ja mis pole sugugi vähetähtis – kriitiline mõtlemine hoiatab ohtlike väärdilemmade eest, kas-must-või-valge-hoiaku eest, mis on veebi ja tehisaru toel hakanud massiliselt üle maailma levima.
Ka organisatsioonidel pole kriitikapelgusest ja möödalaskude mahavaikimisest kasu. Kui mainel, mille pärast muretsemine on vaat et rahvusspordiks saanud, pole esiotsa vigagi, räägitakse ometi – kohvinurkades, lõunalauas, eravestlustes. Mistahes rasked teemad imbuvad lõpuks avalikkusse, ka siis, kui neist ametlikult ei kõnelda.
Teeb head meelt, et ülikool on oma inimesi kutsunud järgmise arengukava koostamisel kriitiliselt kaasa mõtlema. Millised üleilmsed suundumused meid lähema kümne aasta jooksul mõjutavad? Mida peaksime tegema, et rahvusülikoolina ühiskonda teenida, oma inimesi hoida ja maailmas hästi hakkama saada?
Lihtsam on muidugi käega lüüa: küllap on tegemist järjekordse simulaakrumiga, mis lõpuks kuhugi ei vii.
Teisalt, kaasa mõtlemisest keeldumine juba eos tähendab, et hilisem kriitika mõjub tagantjärele targutamisena.
Kuivõrd jõuavad kokku korjatud ideed tulevikku kujundavatesse dokumentidesse, saab näha. Aga juba see, et ülikooli inimeste potentsiaali kasutatakse, ei võimalda mitte ainult uusi vaatenurki leida, vaid ka luua kuuluvustunnet ja tugevdada sidet alma mater’iga.
Ja seda polegi vähe.
Ülikooli ajakiri lubab oma rolli täita: lisaks teadusele ja teadlastele kirjutame ka neil teemadel, mille üle inimesed arutavad; asjade üle, mis suurema hüve nimel konstruktiivset, tasakaalukat, tulevikku vaatavat arutelu vajavad.
Mõnikord on rääkimine kuld, vaikimine pole ühtigi.
Lisa kommentaar