Helen Reim jagab oma tööelu kahe ameti vahel: poole ajast on ta naistearst, aidates patsiente nii nende igapäevastes muredes kui ka elu tähtsaimatel hetkedel, aga teise poole ajast hoiab residentuuriprodekaanina silme ees Eesti tervishoiu suurt pilti ja arendab meditsiiniõppe tulevikku.
„Mulle on terve elu meeldinud puid laduda, muru niita, keeruliste retseptide järgi torte küpsetada – meeldib näha, kui segadusest saab kord. Ka residentuuriõppega tegelemine on väga süsteemne. Seal ei tohi lasta end mõnest üksikmurest kaasa haarata ega segadusse sattuda,“ ütleb ta.
Võimalus süsteeme luua ja täiustada paneb Helenil silmad särama. Samas tunnistab ta, et peab end väikestviisi ka pahandusetekitajaks: muutused eeldavad ju, et vahel tuleb kõigutada tugiposte, mis on varem alati samas kohas seisnud.
„Ehitustöö käigus läheb esialgu kõik palju koledamaks, rohkem sassi, ja see võib ära ehmatada. Ise tuleb uskuda ja teistele selgeks teha, et remondi lõpus on kõik ilusam ja parem kui varem. Minu põhiline ülesanne on selgitada, miks on vaja neid poste teise kohta tõsta ja mida see muutus täpselt paremaks teeb.“
Praktika ja silmaring
Nüüdisaegse arstide erialaõppe koordineerimine ja arendamine eeldab suure pildi nägemist. Nii üliõpilased kui ka nende juhendajad liiguvad eri tervishoiuasutuste ja osakondade vahel palju.
„Ja see on väga hea! Meil on vaja näha, mida eri haiglates tehakse, õppida eri juhendajate käe all, saada võimalikult palju kogemusi nii kodu- kui ka välismaal,“ ütleb Helen. Ta teab omast käest, kui kasulik on õpingute käigus võimalikult mitmekesiseid töökogemusi hankida.
Helen töötas arstiõppe ja residentuuri ajal kümmekonnas haiglas ja polikliinikus üle Eesti, Tartust Tallinnani ja Kuressaarest Narvani. Lisaks praktikale sai niimoodi üsna hea pildi, mis seisus Eesti meditsiin täpsemalt on, ning see teadmine kulub praeguses ametis marjaks ära.
Igas kohas on oma võimalused ja kombed, mured ja rõõmud; kel on puudus masinatest, kel töötajatest. Ja isegi kui mured on üldjoontes sarnased, ei pruugi sama lahendus kõigile ühtmoodi sobida. Hästitoimivatel meetoditel tasub siiski silma peal hoida, et neid ka mujal järele proovida ja uusi ideid sünnitada.
„Me saame riigile olla partner tervishoiuteenuste arendamisel, aga me ei saa teha haiglavõrku puudutavaid otsuseid. Minu jaoks on kõik 48 residentuuriprogrammi, mis meil on, võrdselt olulised. Kas seal õpib üks inimene või 71 – kõik nad peavad saama võimalikult kvaliteetse hariduse, et olla valmis sel erialal töötama ükskõik kus.“
Helen ei kahtle, et Eesti arstiabi on tipptasemel. Väikese riigina on meil küll vähe nii töötajaid, patsiente kui ka raha, kuid olemas on pea kogu vajalik meditsiinitehnika. Konverentsidel kolleegidega kohtudes pole midagi häbeneda, on Helen rahul.
„Ütleme, et rahvusvahelisel tippkonverentsil räägitakse kümnest olulisest lähenemisest – Eestis on olemas neist üheksa. Mõnda kliinilist käsitlust ei ole mõistlik Eestis arendada, vaid patsientide arvu arvestades hoopis teha koostööd naaberriikidega, ja seda tehaksegi. Oluline on tunda erinevaid võimalusi, nii saame ja oskame neid ka patsientide ravis kasutada.“
Väga suur väärtus on meie solidaarne tervishoiusüsteem, millega tagatakse kõigile kvaliteetne arstiabi. Sellist privileegi igas riigis ei ole. „Eestis ei pea muretsema, et kui ma pimesoolepõletikuga haiglasse satun, siis pean arve maksmiseks ehk korteri maha müüma,“ toob Helen näiteks.
Küll aga võiks paremad lood olla tervishoiutöötajate väärtustamisega. Haige viibib meditsiinisüsteemis enamasti lühikest aega – kuniks tema tervisemure saab lahendatud –, tervishoiutöötaja on seal aga 50–60 aastat.
Väärtustagem abiandjaid
Tervishoiusektor ei tundu just kõige säästvam töökoht: öösiti võiks magada, mitte valveid teha, ja teiste inimeste vaeva ei tohiks enda õlul kaasas kanda. Meditsiinitöötajate stressitase on isegi ilma suurte kriisideta pidevalt kõrge.
„Iga arenguspetsialist ütleks tervishoius töötavale inimesele, et võtku rahulikumalt ja mõelgu rohkem enda peale. Aga kui me ei muretseks, ei hooliks, ei püüaks pidevalt paremaks saada ja endast kõike ei annaks, siis ei peaks meie meditsiinisüsteem vastu,“ tõdeb Helen.
Mõne aasta tagune koroonakriis tõi meditsiinitöötajate koormuse ja personali nappuse eriti teravalt esile. Siiani on kõige kriitilisema piiri peal õdede, tehnikute, aga ka kliiniliste tippspetsialistide arv.
„Jah, meil on haiglates masinad ja voodid, aga masinad ja voodid on ka poodides – need üksi patsiente ei ravi. Meditsiinisüsteem püsib püsti ainult tänu meedikutele ja neid tuleb hoida,“ on Helen veendunud.
Inimesed, kelle töö on teiste heaks endast palju anda, väärivad Heleni hinnangul ka seda, et ühiskond neile rohkem tagasi annaks. See kehtib peale meditsiini ka mitme muu inimesi abistava ameti kohta, olgu siis õpetajad, politseinikud, päästjad, vaimse tervise spetsialistid …
Enamasti kiputakse eeldama, et küll nad hakkama saavad – nad on ju nagunii tublid ja tugevad. Murdumise korral juhtub aga sageli nii, et pole enam jaksu samale tööle tagasi tulla. Seepärast on töötajate heaolusse panustamine tervishoiusüsteemi arendamise kõige tähtsam eesmärk, arvab Helen.
„Meditsiinis pole võimalik stressitaset nulli viia, aga me saame seda vähendada.“ Vahel piisab vaid märkamisest ja isegi kohvitoas katki läinud tooli kiire parandamine või valvetuppa uue teki ostmine teeb elu kergemaks.
Õnneks on asjad hakanud muutuma. Uuringud näitavad, et tervishoiusüsteemis tehakse praegu vähem ületunnitööd kui kümmekond aastat tagasi. Töökeskkonna ja palgatingimuste parandamine on andnud võimaluse töötada normilähedasema koormusega.
„Eks arstide ja õdede töökoormus on ikkagi keskmiselt 1,4 või 1,5 kohta, aga varem oli see 1,8 või 1,9! Kui me töötaksime tavalise täiskoormusega, 40 tundi nädalas, siis praeguses seisus kukuks Eesti tervishoiusüsteem kokku. Meil pole lihtsalt piisavalt palju meditsiinitöötajaid,“ nendib Helen.
Selle mure juured on aastakümneid tagasi tehtud poliitilistes otsustes. 1990. aastatel leiti, et arste on Eestis küllalt palju, ja arstiteaduskonna vastuvõttu vähendati järsult. Nüüd olemegi olukorras, kus pensioniikka jõudvatele töötajatele pole piisavalt mantlipärijaid. Viimatine OSKA uuring näitas, et meil on puudu juba 6–7% arste ja koguni 37% õdesid.
„Eestis peab olema võimalik pakkuda tervishoiuteenuseid eesti keeles, seega on meil valida peaaegu ainult siin koolitatud arstide seast. Näiteks Inglismaal on palju laiemad võimalused. Aga mida siis teha? Kas püüame kusagilt ikkagi inimesi juurde leida või korraldame midagi ümber, et olemasolevate töötajatega hakkama saada? Lahendus tuleb leida kiiresti.“
Uute vajadustega meedikud
Nüüdseks võtab ülikool riigi tellimusel arstiteaduse erialale jälle igal aastal veidi rohkem üliõpilasi vastu. Seni on seda tehtud ühe rühma, 20 inimese kaupa, sest arstiõpe pole maksumaksjale odav. Suurem vastuvõtuarv on äärmiselt vajalik, aga seni sellega puudujääki veel ei kata, arvestades lähiaastatel pensionile jäävate meedikute arvu. Pealegi tuleb arvestada, et tulevaste arstide arvu ja koormust mõjutavad mitmesugused uued tööelu puudutavad suundumused.
Praegused noored soovivad rohkem paindlikkust ja valikuid. 1,5 koha asemel tahavad tulevased meedikud töötada pigem 0,8 kohaga. „Residentidega suheldes näen, et peame olema igas mõttes paindlikumad. Tervishoius on aga turvalisuse huvides palju reegleid. Haiglas algab vahetus kokkulepitud ajal, mitte pool tundi hiljem, ja määratud ravimidoos ei tohi milligrammigi võrra kõikuda, nii et lõputult paindlik olla pole võimalik. Küll aga tuleb olla paindlik seal, kus saab.“
„Küsimuste küsimus on see, kuidas anda uuele põlvkonnale paindlikkust ja autonoomiat, mida nad vajavad, aga hoida samal ajal tervishoiusüsteem töös.“
Uus suundumus on seegi, et paljud arstiõppe lõpetanud teevad erialase töö kõrval ka midagi muud. Oleks ideaalne, kui need lisaülesanded arstitööst liiga suurt ampsu ära ei võtaks, aga tõsi on, et meditsiiniharidusega inimeste teadmisi vajatakse paljudes valdkondades – et tervishoiuasutused oleks üles ehitatud võimalikult loogiliselt, meditsiinis kasutatavad tehnilised lahendused toimiksid hästi ja tervishoiusüsteemi puudutavad poliitilised otsused arvestaksid inimeste vajadusi, mitte häältesaaki valimistel.
„Valimistsükkel on neli aastat, aga kui tahta haiglavõrgu või meditsiinihariduse arengu mõttes midagi ära teha, tuleb ette mõelda 40–80 aastat. Suured protsessid võtavad kaua aega ja otsuste tegemisel on vaja rohkem julgust. Tagasivalimisele keskendumine võib tähendada, et head mõtted jäävadki koalitsioonilepingusse seisma ja pikas perspektiivis väga vajalikud otsused tegemata.“
Nii tuleks konkreetsed otsused Heleni meelest ära teha regionaalpoliitikas. Eesti on väike riik ja kuna meditsiinitöötajaid napib, peaks mugavuse asemel esikohale seadma turvalisuse. Tasub üle vaadata, kas praegu haiglates ja perearstikeskustes pakutavad tervishoiuteenused on ikka asutuste vahel mõistlikult ära jagatud.
„On ääretult oluline, et praktiseerival eriarstil oleks võimalus oma tööd teha järjepidevalt, mitte aeg-ajalt, et oskused püsiksid. Kas patsientidele mõeldes on turvaline hoida teenust kohas, kus seda läheb vaja ainult paar korda aastas?“ küsib ta.
Põletuste ravi, siirdamised ja insuldiravi tunduvad praegu olevat eesmärgipäraselt tsentraliseeritud. Kas see on ka pikas perspektiivis nii? Ehk on teenuseid, mis tuleks hoopis viia tagasi väiksematesse haiglatesse, kus neid tulevikus võib rohkem vaja minna? Kui kvaliteetne teenus jääb kohapeale alles, ehk jääb siis ka inimene?
Kõik haiglavõrgu muudatused käivad käsikäes arstiõppe koordineerimisega: kui meil on tulevikus vaja rohkem mingi kindla eriala spetsialiste, siis tuleb nad enne välja koolitada. Muudatused tulevad aeglasemalt, kui me tahaksime ja vajaksime, sest süsteem on keeruline.
Arstiõppe olevik ja tulevik
Arstiteadaduse põhiõpe kestab ülikoolis kuus aastat ja noored võtavad nüüd sageli enne residentuuri astumist aasta või kaks töötamiseks, et erialavalikus kindel olla. Residentuur omakorda kestab enamasti neli-viis aastat. Seega jõuavad need, kes kohe pärast gümnaasiumi arstiks õppima asuvad, eriarstina tööturule ligi 35-aastaselt.
„Me saame riigile olla partner tervishoiuteenuste arendamisel, aga me ei saa teha haiglavõrku puudutavaid otsuseid. Minu jaoks on kõik 48 residentuuriprogrammi, mis meil on, võrdselt olulised. Kas seal õpib üks inimene või 71 – kõik nad peavad saama võimalikult kvaliteetse hariduse, et olla valmis töötama oma erialal ükskõik kus,“ ütleb Helen.
Traditsiooniliselt on residentide huvi keskmes olnud peremeditsiin, üldkirurgia, anestesioloogia, radioloogia, aga ka hambaravi. Et perearstide põud on kõige põletavam, on Heleni kinnitusel praegu ka sellele erialale kõige rohkem kohti ja soovijaid. Ka perearsti töös hinnatakse järjest enam võimalust oma tööaega ise planeerida – on suur boonus, kui öövalveid tegema ei pea ja pühad saab lähedastega koos veeta.
„Kirurgiliste erialade populaarsust mõjutab muu hulgas esteetiline meditsiin, mis maailma üha rohkem vallutab. Praegu kandideerib kirurgiasse, mida varem on peetud pigem meeste alaks, palju enam naisi. Ka keerulised ja proovilepanevad, doktor-house’ilikud alad huvitavad noori järjest rohkem.“
Koroonapandeemia üks tagajärgi oli kogu Euroopas see, et järsult kahanes õppijate huvi anestesioloogia, intensiivravi ja erakorralise meditsiini vastu – nende alade töötajad põlesid kriisis kõige enam läbi. Heleni sõnul on Eestis anestesioloogia ja intensiivravi residentuur õnneks jätkuvalt populaarne populaarne – neil keerulistel erialadel loovad toetava keskkonna suured eeskujud. Huvi erakorralise meditsiini vastu on aga meilgi märkimisväärselt vähenenud.
„Olukord on keeruline. Mõnel erialal ei olegi varsti enam eriti palju spetsialiste, kes suudaksid uut põlvkonda välja õpetada. Meil on küll väga tugev kollegiaalsus ja meeskonnatööd hinnatakse kõrgelt, kuid võtab veel aega, et see igapäevategemistes kindlalt juurduks. Tegemist on kultuurimuutusega, mõtteviisi muutusega, ja selle dünaamika juhtimine on keeruline, kuid suure tähtsusega,“ tõdeb ta.
Kõik arstiteaduse üliõpilased kohe residentuuri edasi ei lähe. Põhiõppe läbinuna saavad nad töötada näiteks perearstikeskuses või erakorralise meditsiini osakonnas üldarstina, mõni läheb tööle Terviseametisse, Tervisekassasse, Sotsiaalministeeriumisse või muudesse riiklikesse tervishoiukorralduse asutustesse, aga ka meditsiinirakendusi arendavatesse idufirmadesse.
Üha enam on tervishoiutöötajatel võimalik seada tööleasumisele omad tingimused ja korraldada oma tööd ise. Küsimuste küsimus on see, kuidas anda uuele põlvkonnale paindlikkust ja autonoomiat, mida nad vajavad, aga hoida samal ajal tervishoiusüsteem toimimas.
„Tahaks kangesti, et juba homme oleks parem, aga arendustöö on vähemalt meditsiinis pika vinnaga tegevus. Kui praegu süsteemis midagi muuta, näeb tulemusi alles kümmekonna aasta pärast. Õnneks saab igaüks ise püüda homme parem inimene olla. See pingutus on väsitav, aga tehtav!“
Isiklik lugu
Arstid on sageli pärit suguvõsast, kus eelnevates põlvkondades sama ameti pidajaid veel leidub. Heleni puhul see nii ei ole. Tal on vere kutse asemel hoopis teistmoodi isiklik lugu.
„Kui ma olin neljandas klassis, sattus mu vanaisa tõsise terviserikkega Maarjamõisa haiglasse. Arstid suutsid ta elustada ja me saime teda vaatama tulla. Ta rääkis, mis talle oluline on olnud ja mida kõike mina oma elus teha võiksin. Ta küll suri ikkagi umbes nädal hiljem, aga mina olen sellest ajast alates tahtnud ainult arstiks saada – et saaksin ise mõnele teisele lapsele anda võimaluse oma lähedasega hüvasti jätta.“
Arstiteaduskonda õppima asudes välistas Helen tulevikuplaane tehes kaks eriala: meestearst ja naistearst. Elu läks aga nii, et temast sai siiski just naistearst. „Mul oli säravaid eeskujusid mitmel erialal, aga kõige rohkem mõjutasid mind ikkagi igasuvised tööotsad haiglates – kasvasin günekoloogiks läbi töökogemuse,“ meenutab ta.
„Esimesel ülikoolisuvel sattusin hooldajaks taastusraviosakonda, kus puutusin kokku väga raskete haiguslugudega ja nägin väga palju elu lõppu. Järgmiseks suveks leidsin töökoha sünnitusosakonnas. Sealsed igapäevased võidud olid eelnevale kogemusele suur kontrast ja tõenäoliselt see suunaski mind praeguse eriala poole,“ mõlgutab Helen mõtteid.
Analüütilise inimesena ei julgenud ta siiski kohe päris kindlaid tulevikuplaane teha – äkki oli huvi lihtsalt juhuste kokkulangemine. Helen võttis eesmärgi oma suvetöid ja praktikaid teha võimalikult paljudes eri haiglates üle Eesti, töötas veel naistekliinikus, igaks juhuks ka lastehaiglas. Miski valitud teelt aga enam kõrvale kalduma ei pannud ja arstitudengina alustatud kampaania „Mina usun Eesti meditsiini tulevikku“ on mõttelõngana jätkuvalt Heleni hinges.
Kes teeb, see jõuab
Mullu jaanuaris residentuuriprodekaani tööd alustanud Helen Reim on 37-aastane. See teeb temast vähemalt taasiseseisvumisjärgse aja noorima selle ametikoha täitja. Peale eriarstiõppe arendamise ja koordineerimise töötab ta Tartu Ülikooli kliinikumis naistearstina, on Eesti Arstide Liidu aktiivne liige, kasvatab koos radioloogist abikaasa Martiniga kaht last, tantsib rahvatantsurühmas Pastlakuklid ja käib pilateses „nagu üks õige günekoloog“.
„Logistika võiks olla mu lisakraad – ilma selleta poleks arstide peres tehtavad ei perereisid, puhkused ega laste trennid. Kõige selle koordineerimine nõuab väga head ajajuhtimise oskust ja üksteise usaldamist.“
Heleni valved sünnitusosakonnas kestavad tavaliselt 12 tundi, Martin võib interventsionaalradioloogina koduvalves olla lausa seitse ööd järjest. See tähendab, et sel ajal peab isa olema väljakutse korral poole tunniga töövalmis ja ema ööd peavad lastega olemiseks vabad püsima. Kaks poega on sellise elurütmiga harjunud.
„Lapsed teavad, et see kõik on põhjusega. Minult küsivad nad töölt tulles, mitu titat sündis ja kas ma nende nimesid ka tean, issilt näiteks seda, kas see tädi sai hakata uuesti rääkima. Nad saavad aru, et oleme kodust ära, et kedagi teist aidata. Ja meie saame mehega väga hästi aru, et täna võib olla päev, kus kõige eest, mis peret puudutab, vastutan mina, homme aga vastupidi.“
Lisa kommentaar