Liigu edasi põhisisu juurde
Eetika
„Kui ukrainlased hukkuvad, on Vene sõdurid muutnud end rünnatavaks. Nad on ebaõiglased ründajad ja peavad teadma, et neid ka nähakse sellisena,“ ütleb Jeff McMahan. FOTO: Freepik

Kas ebaõiglases sõjas osalemine on õigustatav?

Pärtel Piirimäe TÜ mõtteloo professor

Oxfordi Ülikooli moraalifilosoofia professor Jeff McMahan pidas septembrikuus Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis ettekande tapmise eetikast ja õiglasest sõjast. Universitas Tartuensise palvel vestlevad professor McMahan ja Tartu Ülikooli mõtteloo professor Pärtel Piirimäe revisionistlikust õiglase sõja teooriast.

Professor Jeff McMahan on silmapaistev moraalifilosoof, kes on märkimisväärselt kujundanud arutelusid tapmise ja kahjustamise eetika ning õiglase sõja teooria üle. Üks tema peateoseid, „Tapmine sõjas“ („Killing in War“, 2009), heidab kinda traditsioonilisele õiglase sõja teooriale, mis on olnud rahvusvahelise õiguse ja eetika alustala alates varauusajast.

McMahan on kirjutanud ka abordi, imikute tapmise, eutanaasia, loomade moraalse seisundi, puuete, piinamise, filantroopia ning isikliku identiteedi ja surma metafüüsikaga seotud eetika- ja moraaliküsimustest.

Olete juba mitu aastakümmet arendanud ja propageerinud revisionistlikku õiglase sõja teooriat. Milles see teooria täpsemalt seisneb ja milliseid traditsioonilise õiglase sõja teooria aspekte te püüate ümber hinnata?

Olen koos teiste samameelsete filosoofidega püüdnud vaidlustada mõningaid põhimõtteid selle kohta, mida me nimetame traditsiooniliseks õiglase sõja teooriaks. Selle järgi on sõja alustamist reguleerivad põhimõtted, jus ad bellum, suunatud riikidele, aga sõja pidamise põhimõtted ehk see, mida on sõjas lubatud teha, üksikisikutele.

Professor Jeff McMahan (vasakul) ja professor Pärtel Piirimäe Vene-Ukraina sõja teemalise ajakirja esitlusel ülikooli muuseumi valges saalis. FOTO: Andres Tennus

Traditsiooniline õiglase sõja teooria ütleb, et sõdurid, kes võitlevad ebaõiglases sõjas, ei tee moraalselt midagi keelatut, kui nad järgivad sõjapidamise reegleid, näiteks diskrimineerimise keeldu ning hädavajalikkuse ja proportsionaalsuse nõudeid. Sõdureid ei peeta vastutavaks selle eest, kas sõda, milles nad osalevad, on õiglane või ebaõiglane. Sõjaõiguses kehtib ebaseaduslikkus ainult riigi, mitte üksiksõdurite käitumise kohta.

See tähendab, et traditsioonilise õiglase sõja teooria järgi käituvad Vene sõdurid Ukrainas moraalselt täiesti lubatavalt, kuni nad näiteks ei hävita tsiviiltaristut, ei tapa tsiviilisikuid ega põhjusta neile sõjaliste eesmärkidega võrreldes ebaproportsionaalselt suurt kahju.

See teooria valitses mitusada aastat, kuni umbes 20. sajandi lõpuni, ning leidis oma kaasaegseima ja võib-olla ka kõige põhjalikuma väljenduse Michael Walzeri raamatus „Õiglased ja ebaõiglased sõjad“ („Just and Unjust Wars“, 1977 – toim.). Teooria arenes tihedas seoses rahvusvahelise humanitaarõigusega, mis eristab sõja alustamist reguleerivaid põhimõtteid ja sõjapidamise põhimõtteid.

Revisionistliku õiglase sõja teooria järgi kehtib aga kogu sõja moraal üksikisikutele. Kui sõda on ebaõiglane, ei tohi üksikisik selles osaleda. Kui ta seda teeb ja põhjustab kahju teisele poolele, isegi teise poole võitlejatele, on see moraalselt vale.

Ebaõiglases sõjas osalev sõdur ei saa teha midagi lubatavat, välja arvatud juhul, kui ta takistab n-ö õiglase poole sõdureid tegutsemast moraalselt lubamatult. Seega peavad ebaõiglases sõjas võitlevad sõdurid – nimetagem neid ebaõiglasteks võitlejateks – järgima sõjapidamise proportsionaalsuse põhimõtet. See ütleb, et võitleja ei tohi põhjustada tsiviilisikutele kahju, mis on sõjategevusest saadava sõjalise eelisega ebaproportsionaalne.

Proportsionaalsus on suhe heade ja halbade tagajärgede vahel. Tsiviilisikute kahjustamine on halb tagajärg. Mis võiks seda tasakaalustada? Head tagajärjed. Kuid ebaõiglast sõda pidava riigi sõjaline eelis ei ole hea tagajärg ja see ei saa sõjapidamise halbu tagajärgi tasakaalustada. See tähendab, et moraalselt koherentse tõlgenduse järgi keelab proportsionaalsus sisuliselt kõike, mida ebaõiglast sõda pidav sõdur võiks teha, sest tema tegevusel on ainult halvad tagajärjed.

Varauusaegsed teoreetikud tutvustasid ideed, et kahe suverääni poolt teatud reeglite alusel peetavas sõjas, s.t formaalselt õiglases sõjas, võivad mõlemad pooled olla juriidilises mõttes võrdsed, aga see ei tähenda, et nad oleksid ka moraalses mõttes võrdsed. Miks on nii paljud tänapäeva teoreetikud seaduslikkuse ja moraali segi ajanud?

Kui soovitakse, et sõjaõigus aitaks piirata ebaõiglases sõjas võitlevate sõdurite tegevust, on vaja reegleid, mis ei vasta tegelikele moraaliprintsiipidele. Minu kolleeg Oxfordist Henry Shue on kirjutanud, et sõjaõigus püüab öelda sõduritele, kes usuvad, et nad võitlevad õiglases sõjas (aga tegelikult nii ei ole), et nad peavad hindama proportsionaalsust vastavalt sellele, mida nad peavad oma õiglaseks eesmärgiks.

Sõjaõigus ei ütle, et sa peaksid võrdlema oma tegevuse halba kõrvalmõju kavatsuslike halbade tagajärgedega. Sa peaksid võrdlema halba kõrvalmõju sellega, mida sa usud olevat head tagajärjed, isegi kui need ei ole tegelikult head. See võib panna piire nende inimeste käitumisele, kes soovivad oma tegevuse kas seaduse või moraaliga kooskõlas hoida.

Ma arvan, et see segiajamine on tingitud lihtsalt asjaolust, et seadusekujundajad tahavad arvata, et seadus põhineb moraalsetel kaalutlustel. Nii see ongi, aga on jäme viga järeldada, et kui miski on seaduslikult õige, peab see olema ka moraalselt tõene.

Ma olen kindlasti nõus seisukohaga, et kuigi me ei peaks kohtlema ebaõiglasi võitlejaid kurjategijatena, ei tähenda see, et nad oleksid moraalselt samal tasemel kui õiglased võitlejad.

Eks ole. Mõned neist võivad olla kurjategijad, kuid paljusid on nende valitsus eksitanud. Traditsiooniliste õiglase sõja teoreetikute sõnul on nad ületamatus teadmatuses (ingl invincible ignorance, s.t teadmatus, mis ei ole omasüüline – P. P.) või tegutsevad äärmise sunni all.

Ajaloost teame, et sõdurid, kes keeldusid allumast ja võitlemast või deserteerusid, lasti sageli lihtsalt maha. Seda juhtus isegi Ühendkuningriigis teise maailmasõja ajal. Ei saa inimeselt nõuda, et ta laseks end pigem hukata, kui et läheks ebaõiglasesse sõtta – kuigi on neid, kes sellist julgust üles on näidanud. Oma raamatus tõin näiteks katoliiklasest taluniku, kes keeldus natsiarmeesse värbamisest ja kellel raiuti selle eest pea maha. Me tunnustame teda kui moraalset kangelast, kuid me ei saa sama nõuda kõigilt inimestelt.

Praeguses sõjas Venemaa ja Ukraina vahel ei paista inimesed üldiselt tundvat Vene sõdurite vastu sama kaastunnet kui ukrainlaste vastu. Vene sõdurite surma üle ei pruugita rõõmustada, aga võidakse tunda, et see on välja teenitud või vähemalt mõttetu. Ukraina võitlejaid, kellele see sõda on peale sunnitud, peetakse seevastu kangelasteks. Kas teie meelest on vastuolu üldiste hoiakute ja traditsioonilise õiglase sõja teooria vahel? Ja kas see võiks olla kooskõlas revisionistliku õiglase sõja teooriaga, arvestades, et Vene sõdurid osalevad süütute inimeste tapmises, isegi kui nad ründavad ainult vastaspoole võitlejaid, mitte tsiviilisikuid?

Kui nad ründavad Ukraina sõdureid, tapavad nad süütuid inimesi, kes ei ole teinud midagi, mis muudaks nad moraalselt rünnatavaks. Ukraina sõdurid üksnes püüavad kaitsta end ja teisi süütuid inimesi ebaõiglase agressiooni eest.

Antipaatiat Vene sõdurite vastu võib aidata selgitada see, et on väga raske mõista, kuidas nad võiksid jääda ületamatusse teadmatusse, hoolimata kogu Vene propagandast. Ukrainasse jõudes peavad nad ju nägema, et see kõik on vale. Nad peavad märkama, et Donbassis ei toimu natside genotsiidi venekeelsete inimeste vastu. Nad peavad mõistma, et Ukraina ei ohusta Venemaad. Nad peavad nägema, et kõik, mida neile on räägitud, on vale. Kui nad seda ei näe, on nad idioodid.

Teiselt poolt võitlevad nad sunni all. Kui keegi ütleb: „Ei, ma ei lähe sõdima“, ei vastata talle: „Olgu, mine siis koju ja unustame selle.“

Ent nad ei tohiks teha midagi, mis edendaks Venemaa sõjalist sissetungi Ukrainasse. Nad võiksid ja peaksid tulistama üle ukrainlaste peade. Enamik neist ei tee seda ja seetõttu on nad süüdi. Kui ukrainlased hukkuvad, on Vene sõdurid muutnud end moraalselt rünnatavaks. Nad on ebaõiglased ründajad ja peavad teadma, et neid ka nähakse sellisena.

Pealegi on paljud neist armeega liitunud vabatahtlikult raha, mitte patriotismi pärast. Kohutavaid tegusid tegema motiveerib neid lihtsalt isiklik kasu.

Teie arendatud moraalse argumendi ja juriidiliste reeglite vahel paistab olevat selge lõhe, mis vabastab kõik sõdurid vastutusest seni, kuni nad võitlevad sõjaõiguse kohaselt proportsionaalselt. Kas me peaksime püüdma seda lõhet ületada? Varauusajal loodi juriidilise võrdsuse kontseptsioon just selleks, et vähendada sõjas vägivalda ja leevendada kahjulikku mõju. Kas selle lõhe ületamise püüdlused võivad tegelikult tuua kaasa veelgi suurema vägivalla kui praegustes sõdades?

Kirjutasin aastaid tagasi artikli, milles väitsin, et on vaja välja töötada uus rahvusvaheline kohus: erapooletu kohtulik organ, mille eesmärk oleks hinnata eri poolte moraalsust ja seaduslikkust sõjas. Selle otsused mõjutaksid Rahvusvahelise Kohtu ja võib-olla ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu otsuseid. Sellesse võiksid kuuluda kohtunikud, kes tunnevad õiglase sõja teooriat ja sõjaõigust ning kes määraksid selle toel kindlaks, kas riigi sõda on õiglane või ebaõiglane, seaduslik või ebaseaduslik, ja avaldaksid maailmale selle teabe koos põhjendustega.

See annaks sõduritele üsna selge hinnangu sõja kohta, milles nad võitlevad. Olen kindel, et näiteks Vietnami sõja ajal oleks see kohus otsustanud, et USA sõda seal oli ebaõiglane. See oleks andnud USA sõduritele ja ülejäänud maailmale autoriteetse hinnangu.

Selline kohus võiks mingil määral aidata seadustada ebaõiglases sõjas võitlevate sõdurite vastutusele võtmise ja võib-olla ka neile karistuste määramise, kui nad jätkavad võitlust ebaõiglaseks kuulutatud sõjas. Vähemalt annaks see moraalselt siirale sõdurile aluse öelda oma ülemale: „Ei, ma ei võitle selles sõjas, sest see on kuulutatud ebaõiglaseks.“ See muudaks võimude jaoks karistamise keerulisemaks, kuna inimene tegutseks erapooletu rahvusvahelise organi otsuse alusel. Mulle tundub see parim viis, kuidas seadus ja moraal kokku viia.

Lisa kommentaar

Uudis Pildil Ott Karulin

Loovkonverents pakub juhtidele pinget

27. novembril Viljandis toimuv loovkonverents „Juht pingeväljas“ toob kokku juhid, loovisikud ja mõtlejad, kes ei pelga küsida ebamugavaid küsimusi ega avada ausaid vaatenurki. Konverentsil uuritakse, kuidas juhtida, tegutseda ja luua kesk­konnas, kus valitsevad vastuolud, muu­tuvad väärtused, hajuvad piirid ja õige tee ...
Universitas Tartuensis
Uudis Pildil Tartu Ülikooli rattaretk

Teadlased loovad riigile uut liikuvusmudelit

Tartu Ülikooli teadlaste juhtimisel koostatakse riigile terviklik liikuvusmudel, mille eesmärk on toetada nii üleriigilise kui ka kohaliku tasandi otsuste tegemist liikuvuse, transpordi, taristu ja ruumi planeerimisel. Eesti praegused transpordi­mudelid on piirkondlikud, keskenduvad valda­valt mootor­sõidukitele ega arvesta kuigi palju eri inimrühmade ...
Universitas Tartuensis
Uudis Pildil jõuluehteis peahoone

Rahvusülikooli 106. aastapäev

1. detsembril möödub 106 aastat eestikeelse Tartu Ülikooli avamisest. Traditsiooniline aasta­päeva tähistamine algab kell 12 aktu­sega peahoones, kus promoveeritakse audoktorid ja doktorid ning antakse üle Rahvusmõtte auhind. Peakõne peab Leipzigi Ülikooli professor Svante Pääbo, kes nime­tati audoktoriks silmapaistvate saavutuste eest ...
Universitas Tartuensis
Aktuaalne Pildil ülevaade Tartu Ülikooli teadustegevusest saadud tulust aastal 2024

Uus seadus toob muudatusi teaduse rahastamises

1. oktoobril hakkas Eestis kehtima teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadus (TAIKS). Milliseid muudatusi tähendab see Tartu Ülikooli teadustegevuse korraldami­sele ja juhtimisele? Esiteks tuleb nimetada teadustöö rahastamise uusi põhimõtteid. Senine teaduse baasfinantseerimine asendub asutuse teadus- ja arendustegevuse toetusega ning vastutus ...
Siret Rutiku
Aktuaalne Pildil TÜ tehnoloogiainstituudi tudengid robotitega

Inimene ja robot – koostöö, mitte konkurents

Sel õppeaastal asus Tartu Ülikooli Narva kolledžis esimene kursus õppima robootika ja andmeteaduse rakendusviise. Eestvedajad näevad selles valdkonnas suurt tulevikku. Sügisel alustas Narva kolledžis tööd ka uurimisrühm, mis tegeleb inimkeskse robootikaga. Uurimis­rühma juht, robootika kaasprofessor Karl Kruusamäe selgitab, et lihtsustatult ...
Anna Solovjova
Uudis Fotol on inimesed seminarilaua ümber, esiplaanil naine, kes kirjutab midagi tahvlile.

Kandideeri hea õpetamise saadikuks

Tartu Ülikool tunnustab akadeemilisi töötajaid, kes arendavad tõenduspõhiselt õpetamist, innustavad kolleege ja kujundavad õppimist toetavat õpetamiskultuuri, hea õpetamise saadiku nimetusega. Õppeprorektor Aune Valgu sõnul ei ole hea õpetamise saadikud lihtsalt hästi õpetavad õppejõud, kuigi ka see oskus on väga oluline. ...
Universitas Tartuensis
Uudis Pildil kuvatõmmis mängust „Pea tasakaalu!“

Uus mäng aitab depressiooni ennetada

Tartu Ülikooli genoomika instituudi teadlaste loodud mäng „Pea tasakaalu!“ aitab mõista, kuidas kujuneb depressioon ja mida saab selle ennetamiseks ette võtta. Mängija tutvub kolme tegelasega, kelle vaimne tasakaal on häiritud ja depressioonirisk suur, ning peab aitama neil saavutada suurema meelerahu. ...
Universitas Tartuensis
Uudis Fotol käsi kõrgkooliõpikutega

Tasuta kursused energeetika ja rohepöörde alal

Sel sügisel pakub Tartu Ülikool ettevõtete ja asutuste töötajatele tasuta koolitusi selle kohta, kuidas suurendada energia- ja ressursitõhusust, vähendada heitgaaside teket ja rakendada ringmajanduse põhimõtteid. Oktoobris algab Tartus praktiline taastuvenergeetika koolitus, mis on mõeldud eelkõige keemiatehnoloogia, keskkonnakeemia, energeetika ja energiatehnoloogia ...
Universitas Tartuensis
Uudis Fotol kevadsemestri stipendiaadid ja TÜ sihtasutuse patroon Sirje Karis

Sihtasutus andis kevadsemestril üle enam kui sada stipendiumi

Kevadsemestri stipendiumikonkursside tulemusena toetatakse Tartu Ülikooli Sihtasutuse fondidest enam kui 160 000 euroga rohkem kui sadat inimest. UT avaldab stipendiaatide nimekirja. Andreas ja Elmerice Traksi stipendium: Ilona Kala, Kati Koost, Victoria-Lisethe Kriisa, Rachel Kõllo, Adele Karolina Kõre, Hanna Kadri Laas, Reena Anette ...
Universitas Tartuensis
Accept Cookies