Kirjandus- ja kunstiteostest tuntud igavest üliõpilast võib Tartu tänavail, raamatukogudes ja loengusaalides kohata praegugi.
Igavesi üliõpilasi on kaht liiki. Ühtedele meeldib väga käia pidudel ja seltskondlikel kokkusaamistel. Nad tunnevad kõikide aastakäikude inimesi, teretavad ja patsutavad õlale. Nad armastavad ülikooli ega raatsi kuidagi lasta lahti tema toitvast rinnast. Eks tuntakse neidki ning patsutatakse õlale.
Teised ei tunne kedagi ja elavad vaikselt oma elu: veedavad päevi raamatukogus ja kirjatööd tehes. Mõnikord tundub, et neid polegi olemas.
Kriitiline August Jakobson lasi oma romaanis „Vana kaardivägi“ (1935) ärgata igavesel tudengil Joel Neegosel piinavas pohmeluses. Too tudeng ei mäletanud möödunud nädalast prassingut, võlad olid kasvanud lootusetult üle pea. Ometi oli ta legendaarne, vana kaardiväe romantiline esindaja, kelle veidratest kangelastegudest teadis kogu linn.
See kirjandusteos kirjeldas inimest, kes hoolimata ühiskondlikust survest, rahalisest mõjutamisest ning allahindlusest eksamite ja arvestuste süsteemis suutis hoiduda magistrikraadi saamisest kümme aastat pärast esmast immatrikuleerumist.
Kaarel Tarand kirjutas 19. veebruaril 2010 Õpetajate Lehes: „Eks neid, eriti oma raha eest kaua õppijaid, leidub ju praeguseski ülikoolis – aga nad pole kohviku-, kõrtsi- ega korporatsiooniboheemluse elemendid, sest ülikoolis käimise sünonüümiks on neil loengus käimine ja kogu ülejäänud aeg veedetakse tööl, mitte vabas vormis vaimu ihudes. [—]
Aga siiski arvan, et neid, iga mõõdupuu järgi „igavesi“, pole üldarvult vähem kui näiteks aastal 1930 või 1990. Nende osatähtsus on vähenenud, sest immatrikuleerituid pole 2000 või 5000, vaid ligi 20 000 hinge (ikka endiselt räägin ülikoolist, Tartu Ülikoolist). Nõelad heinakuhjas on olemas ja küll need torkavad ka, kui vaja.
Kes Tartu pealt „igavest üliõpilast“ üles ei leia, otsib arvatavasti valest kohast. Ega tunne vastutulijat ära. Ega tal, igavesel, ju pea kohal helendavat sõõri ole.“
Uuel õppeaastal jõustuvate kõrgharidusseaduse muudatustega läheb neil, kes tahaksid teist või enamat korda samal kõrgharidusastmel õppida, elu keerulisemaks. Kes on juba kord kõrghariduse omandanud, saab samal astmel uuesti tasuta õppima asuda alles kümme aastat pärast lõpetamist; enne seda tuleb ise maksta.
Kasutatud katkendeid raamatust „Tartu Ülikool ja legendid“. Menu Kirjastus 2012 (Tiina Kruus, „Igavene üliõpilane“)
Lisa kommentaar