Ajakirjandus digiajastul: milline tulevik terendab?

Veel 30 aastat tagasi tuli saate „purki saamiseks“ mässata salvestuslindiga, seda korduvalt edasi-tagasi kerida, lõigata ja kleepida. Nüüd võib lasta tehisarul video tervikuna valmis teha. Milline on siin ajakirjanduse roll?

Teletegijad ütlevad, et kui võtted on tehtud ja salvestis monteeritud, on saade „purgis“. See on endiselt käibel fraas, mille juured on teletootmise algusaegade töövahendites ja -võtetes: „purk“ oli ümmargune tinakarp, kuhu pandi valmis saatelint koos vastava märgistusega.

Praegu toimub kõik digitaalselt. Salvestatakse imepisikesele mälukandjale ning arvutis saab kaadreid lõigata, sulandada, ümber järjestada, elemente eemaldada ja lisada pelgalt arvutihiire klõpsuga. Ilmselgelt ei ole see digirevolutsiooni viimane samm. Nüüd, mil osa tehisaru lahendusi on juba laiatarbekasutuses, on veelgi edasi liigutud ja tehisarul võib lasta video tervenisti valmis teha. Pole vaja ei päris näitlejaid ega ka operaatoreid, kes toimuvat õige nurga alt salvestavad. Piisab nutikast varateismelisest, kes mõistab tehisarule õigeid käsklusi anda.

Teatavasti hakkasid sellise tootmisviisi esimesi vilju noppima pahalased, valmistades süvavõltsinguid. Näiteks kleebiti alastifotodele külge mõne avaliku elu tegelase nägu. Niiviisi saadi materjali väljapressimiseks. Digiajastu suurim proovikivi ongi meieni jõudva info autentsuse ja õigsuse kontrollimine.

Mis on tõde, mis võltsing? Ühiskonnateaduste instituut korraldas ülikooli raamatukogus konverentsi „Ajakirjandusõpe 70: inimene ajakirjanduses“. Ekraanil on ülikooli vilistlase ja Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutovi avatar, kes peab saalile loengut mitmes keeles. Saalis istuv Šmutov jälgib huviga publiku reaktsiooni. FOTOD: Andres Tennus

Digitehnika võimaldab luua kujutlust reaalsusest, vajamata selleks eksisteerivat objekti. See viib konstrueeritud reaalsuse lõplikult lahku füüsilise maailma kogemusest. Loomingu ja info sündimiseks ei ole enam vaja inimese vahetut kogemust – digivahendid võimaldavad „väljamõeldud“ toodangut.

Digilooming on nagu multifilmi edasiarendus, mille puhul me ei saa enam aru, et see on joonistatud. Teoreetiliselt võime seda nimetada postmaterialismiks või postkonstruktivismiks oma täies hiilguses. Filosoofid kasutavad praegu toimuvast rääkides ka terminit postdigitaalne ajastu.

„Neil päevil tunnistame kolmanda digiajastu esimesi märke, mil digitehnoloogiat võetakse enesestmõistetavana ja n-ö postdigitaalsega kaasnev väljakutse nihutab meie fookuse füüsikalt bioloogiale,“ kirjutas informaatikateadlane Petar Jandrić 2019. aastal.[1] See tähendab, et kui inforuumis on kõike võimalik digitaalselt luua, on vaja usaldusväärset viisi, kuidas eristada, mis on päriselt toimunud. Ka kultuuris otsime üha rohkem autentsust.

Mis saab ajakirjandusest?

Ajakirjandus omandab digiajastul faktikontrollija funktsiooni. Juba praegu kasutavad ajakirjanikud väga mitmesuguseid töövõtteid, et teha kindlaks, kas internetiavarustes lendu lastu vastab tõele või mitte. Ilmselt on kõige tuntum tõepärase teabe eest võitlev organisatsioon Bellingcat (bellingcat.com), kes tutvustab veebis oma töövahendeid avalikult, et suurendada iga internetikasutaja infovastupidavust.

Ajakirjaniku roll on digiajastul muutunud väravavahist kvaliteedikontrollijaks. Ajakirjanik kui väravavaht valis, missugune temani jõudnud info on uudisväärtuslik, auditooriumile vajalik ja kasulik, ja mida sellest avaldada. Nüüd aga peab ajakirjanik esmalt otsustama, mis sellest infost on üldse tõene, ja avaldama ainult kvaliteedipitseriga varustatud infot.

Pole sugugi üllatav, et digiajastuga koos on tekkinud ajakirjanduses uus žanr: faktikontroll (sealjuures ajakirjandusuurijad vaidlevad, kas see ikka on eraldi žanr). Meediaorganisatsioonid on loonud faktikontrollijate töökohti ja terveid faktikontrolli osakondi. Ka tavaline toimetaja tegeleb üha rohkem faktikontrolliga: seda tehakse ka toimetusse saadetud arvamuslugudele, sest avaldatu eest vastutab toimetus. Teadupärast on ajakirjanduse vastutuse määr sõnastatud juba Euroopa Inimõiguste Kohtu 2015. aasta lahendis Delfi asjas.[2]

Usaldusväärsus on ökonoomne

Digiajastul omandab ajakirjanduse usaldatavus uue kaalu. Ajakirjanduse ülesanne on otsida tõde. See on peamine põhjus, miks inimestel on olnud ajakirjandust vaja, ja seetõttu on ajakirjanduse olemasoluks tarvis, et auditoorium seda usaldaks.

Usaldusväärsus oleks ökonoomne ka auditooriumi enda vaatepunktist. Ilmselgelt ei suuda üksikindiviid kogu temani jõudvale infole kvaliteedikontrolli teha. Tal peaks aga olema teada, kust saada infot, mis vastab tõele. Fakte koos toimuva tõlgendusega ja kriitilisi küsimusi selle kohta peaksid esitama ajakirjanikud.

Kindlasti ei ole välistatud see, et uudiseid hakkab kirjutama olemasolevate keelekorpuste peal treenitud tehisintellekt. Probleem on aga selliselt talletatud maailmakogemuse ulatuses: digitaalselt on kultuuri talletatud vaid murdosa sellest, kui kaugele inimkogemus tegelikult ulatub.

On selge, et tehisaru tõlgendus on seetõttu vähemalt praegu veel üsna pealiskaudne, rääkimata sellest, et tema treenimiseks kasutatud materjalid ei anna edasi maailma kultuurilist rikkust, mida väljendavad eri keeled ja nendega seotud mõttemustrid.

Oma olemasolu tuleb õigustada

Kuidas aga peaks ajakirjandus institutsioonina auditooriumi veenma, et uudiseid on vaja? Oma olemasolu tuleb lehetegijatel nüüd päevast päeva õigustada. On palju konkurente, näiteks edukad sotsiaalmeediaplatvormid, mis oskavad psühholoogilisi tähelepanu püüdmise ja hoidmise salavõtteid palju paremini kasutada kui toimetused.

Lihtne on manipuleerida inimliku mõttelaiskuse, dopamiinisõltuvuse, kallutatuse ja tölpusega meie mõtlemises, pealegi on inimese tähelepanuvõime piiratud. Kui palju tõepärast uudisinfot ikka mahub muu ahvatleva sisu kõrvale?

Üht osa auditooriumist pole vaja veenda, et ajakirjandusliku töö tulemusena valminud uudised on olulised. Uudistehuvilised kodanikud ei saa ühiskonnaelus otsuseid teha ilma adekvaatse infota. Kuna nad tahavad osaleda, tahavad nad ka teada, mis toimub.

Ajakirjanduse vajalikkuses on aga tarvis veenda seda teist osa auditooriumist: neid, kes arvavad, et tõeseid uudiseid ei ole neile vaja. Võime loota, et just tehisintellekti tööriistad aitavad luua olulise info esitamiseks vorme ja viise, mida tarbiksid hea meelega ka need, kes enda arvates uudiseid ei vaja. See säästaks ajakirjanike info esitamise vormide väljamõtlemisele kuluvat aega.

Digivahendid võimaldavad ajakirjaniku tööd lihtsustada päris mitmel moel. Tänu neile saab kiiresti analüüsida suuri andmehulki, kasutada keelemudelipõhiseid vahendeid info õigsuse kinnitamiseks, jälgida pidevalt auditooriumi käitumist veebilehel ning suunata ajakirjanike loodud sisu konkreetsetele sihtrühmadele.

Ajakirjanikud ise ütlevad, et tehisaru võib olla abistav vahend, mis aitab leida infomassiivist olulise fakti. Ent masina tööd ei saa veel nii palju usaldada, et anda sellele voli tuvastada ka faktide omavahelisi seoseid. Kuigi tõe otsimine, avatus ja objektiivsus öeldakse olevat moest läinud väärtused[3], näivad need endiselt defineerivat ajakirjandusliku töö tuuma.

Kus me omadega oleme?

Ühiskonnateaduste instituudi teadlaste Marju Himma ja Signe Ivaski uuringud näitavad, et digitaliseerumise olukord toimetustes sõltub nii tehnoloogilistest kui ka produktsiooniga seotud teguritest, ajakirjanikest endist kui ka nende arusaamast auditooriumist ja selle vajadustest.[4] Toimetuseti on see erinev ja sellepärast on mõned teistest pika sammuga ees.

Digiruum, kus inimene iga päev toimetab, seab uusi nõudmisi. Kust saada tuge otsustamaks, mis on päris ja mis võltsing? Kui võtta näivust tõe pähe, on sellel teatavasti reaalsed tagajärjed. Nähes peaministrit alastipiltidel, ei pruugi meil tekkida soovi teda tagasi valida ja anda talle voli otsuseid teha. Suurriigi presidendi sotsiaalmeedia konto häkkimine ja sellel valesõnumite levitamine võib tekitada finantskriise ja rahutusi.

Võltsingud mõjutavad reaalse maailma protsesse. Ja meile ei pruugi see maailm enam sugugi meeldida. Lahendusena näen, et tõepärase info võimendajad – ajakirjandus ja muud faktikontrolli organisatsioonid – peavad olema tugevad, ressurssidega varustatud ja usaldusväärsed.

Teisalt on igaühel meist vastutus arendada oma infopädevust. Teadliku auditooriumi ja pädeva ajakirjanduse sümbioos võiks meid infokorratuses hoida hullemast.