Veesõidukite liigitamine

Etnograafilise ja arheoloogilise ainese nii teoreetiliste kui ka praktiliste uuringute tulemuste põhjal on veesõidukid lähtuvalt nende ehitusviisist jaotatud kahte peamisse rühma. Tegemist on teoreetilis-filosoofilise lähenemisega paadiehituses, kus aluseks on võetud paadiehitaja kavand ehk kas ta ehitab enne paadi kesta või sõrestiku. Esimesel juhul määrab paadi kuju plangutus, kaarestik lisatakse sisse hiljem tugevdades seeläbi ka aluse konstruktsiooni - sellist ehitustehnikat on edaspidi nimetatud kest-teostus ehk kestast lähtuvaks ehitusviisiks. Teisel juhul määrab kaarestik või sõrestik paadi kuju. Hiljem on sõrestikule antud vettpidavus ümbritseva kihi lisamise abil, mis on vormitud sõrestiku kuju järgi – sellist ehitustehnikat on edaspidi nimetatud sõrestik-teostus ehk sõrestikust lähtuvaks ehitusviisiks.

Kest–sõrestik dihhotoomia, mida on arendanud 1970.aastatel Olof Hasslöf, Lucien Basch, J. Richard Steffy ja paljud teised, on tõenäoliselt kõige laiemalt tarvitusele võetud teoreetiline idee, mis on ilmunud viimase poole sajandi jooksul esiajalooliste veesõidukite uurimisel. Samas on uuritud ka veesõidukeid ja paadiehitustraditsioone, mis ei sobitu või sobituvad osaliselt kest või sõrestik filosoofiasse.  Sellised peamiselt sisevetes kasutatavad veesõidukid on tavapäraselt lameda põhjaga ja sageli põhjast erinevalt ehitatud külgedega. Analüüsides erinevate arheoloogiliste paadileidude ehitusviise on mitmed uurijad nagu näiteks Eric Rieth, Béat Arnold ja Frederick M. Hocker pakkunud välja kolmanda iseseisva rühmana põhjast lähtuva ehitusviisi.

Frederick M. Hocker leiab, et väljaspool kest–sõrestik kontseptuaalset jaotust seisab veel peamiselt lamedapõhjaliste paatide rühm, mis ei kujuta endast ei erijuhtumit ega alamrühma ega ole ka piiritletud üksnes lamedapõhjaliste alustega. Pigem on sellised veesõidukid eraldiseisva idee produktid, paadiehituse mõtteviisi erinev väljendus. Alternatiivse paadiehituse filosoofia põhiline idee on kerepõhja kui peamise komponendi valik, mitte kesta või sõrestiku põhine lähenemine. Põhjast lähtuva ehitusviisiga veesõidukid sisaldavad sageli tunnuseid, mida saab interpreteerida  kest või sõrestik algupäraga. Ent põhjast lähtuva ehitusviisi eraldi rühmana esitamine on terviklik lähenemine segule, mis osutab selgelt määratletud ja iseseisvale ideele mitte juhuslikule tunnuste kombinatsioonile. Lisaks tugevdatud kestale ja veekindlaks tehtud sõrestikule on ka kõrgendatud külgedega põhjad.

Eelnevat arvestades jaotuvad nüüd ka veesõidukite uurijad kahte rühma. Esimesse kuuluvad need, kes võtavad aluseks kahese liigituse vastavalt kestast ja sõrestikust lähtuva ehitusviisi. Teise rühma kuuluvad need, kes on võtnud omaks kolmese jaotuse: kest-teostus, sõrestik-teostus ja põhjast lähtuv ehitusviis.

Kahest liigitust on omakorda arendanud edasi Seàn McGrail ning erinevate tüüpide liigitamisel on ta arvestanud kolme peamist paadiehituse tehnikat:

1) Reduktsioon (R) või vähendav tehnika: toormaterjali mahuline kahandamine näiteks palgi õõnestamine ühepuupaadi tegemiseks või palgi vormimine emapuu tegemiseks.
2) Konstruktsioon (K) või lisamistehnika: väiksemate osade (mõned neist saadakse reduktsiooni teel näiteks plangud või puukoor) omavahel ühendamine. Näiteks plankude ühendamine õmblemise teel või köidetud pilliroo kubude
omavahel kokku sidumine.
3) Transformatsioon (T) või vormimistehnika: materjali kuju muutmine ilma vähendamise või lisamiseta. Näiteks tule ja vee abil laiali painutatud külgedega ühepuupaadid, täispuhutud põite või nahkadega parved või plankude painutamine uue kuju andmiseks.

Tabel 1. Paaditüübid ja nende klassid Seàn McGraili järgi.