Konkreetsetete vrakileidude puudumisel on võimalik ülemeresõidust ja merekindlate aluste olemasolust saada kaudseid tõendeid, kui vaadelda ja analüüsida erinevate artefaktide levikumustrit ja arheoloogilises aineses muistise, rituaali või tehnoloogilise innovatsioonina avalduvaid ideid. Iga võõrapärane artefakt ja struktuur ei ole veel kinnitus meresõidust. Tõepoolest, mõned kaubad ja ideed võisid levida merd pidi rannikusõidu tulemusena, kuid teisalt võidi kasutada ka maismaateid (kaasa arvatud siseveeteedena kasutatud jõgesid). Ainult saarte ja maismaa nende osade puhul, mis on uurimisalusel ajal olnud veega ümbritsetud, on enamus inimesi, artefakte ja ideid jõudnud nendele aladele ikkagi merd mööda. Samas, isegi kui ülemeresõit näib kõige tõenäolisema lahendusena mandri erinevate osade artefaktide ja ideede leviku tõlgendamiseks, ei tähenda see veel tingimata, et otseühendus üle mere oli olemas. Varase ülemeresõidu kaudsetesse tõenditesse tuleb suhtuda kriitiliselt ja kaaluda erinevaid levikumustreid ja –võimalusi.
Arheoloogiliste välitööde tulemusena Ruhnu saarel on tänaseks kindlaks tehtud, et enam kui 7000 aasta eest avastasid toonase väikese muinassaare arvatavasti Saaremaalt tulnud hülgekütid ja kasutasid hiljem seda püügiretkede ajal korduvalt peatuspaigana. Püsiasustuse tekkimisele Ruhnu saarel viitab ligikaudu 2700 eKr pärit nöörkeraamika leiukoht.
Ehkki ühtegi kiviaegset veesõiduki leidu seni Eestist leitud ei ole, osutavad need arheoloogilised leiukohad Ruhnu saarel, et inimeste retked kiviajal ulatusid vägagi kaugete vahemaade taha avamerele. Ilma merekindla aluse olemasoluta ei saanud selliseid retki ette võtta.
Isegi sellise väikese keraamikakillu leidmine võib viidata merekindlate aluste olemasolule juba kiviajal. Fotol on näha Ruhnu saarelt leitud nöörkeraamika kild. Foto: Maili Roio.
