Veesõidukite tüpologiseerimiseks nagu igasuguste muude tüpoloogiate loomiseks on mitmeid võimalusi. Universaalse tüpoloogia välja töötamine on üsna lootusetu ettevõtmine, kuna määravaks saab erinevate tunnuste rohkus ja sageli esinev ebareeglipärasus. Samuti on palju selliseid veesõidukite tüüpe või nende ehitustehnikaid, mis on kasutusel olnud tõenäoliselt tuhandeid aastaid ja mida praktiseeritakse veel tänapäevalgi.
Traditsiooniliselt on veesõidukite liigitamisel arvestatud kahe tunnusega:
1) Ujuvuse tüüp. Siin eristatakse omakorda ujukid (kasutatakse inimese poolt vee peal püsimiseks), parved ja paadid.
2) Ehitusmaterjal, kas kasutatud on pilliroogu, puukoort, puitu, nahka. Tänapäeval lisanduvad sellesse ritta veel kummi, plastmass, metall jne;
Olenevalt tüpoloogia looja eesmärkidest saab liigitamisel võtta aluseks veel järgmised ühistunnused:
1) liikumapanek: mõlad (kanuu), aerud (aeru- ehk sõudepaadid), purjed (purjelaevad) või mingi mehaaniline jõuseade ) mootorpaadid vm.
2) otstarve: spordi-, matka-, kala-, kauba-, reisi-, sõja-, päästealused jne;
3) plangutus: klinkerplangutus (astmeline plangutus, plangud paiknevad serv serva peal), karveelplangutus (sile plangutus, plangud paiknevad serv vastu serva); diagonaalplangutust (plangud on kaarte suhtes 45˚ all ja eri kihtide plangud omavahel täisnurgi);
4) plankude liitmisvahendid: raudnaelad, puunaelad, puujuured jne;
5) ...
Igasugune liigitus on ennekõike teoreetiline konstruktsioon, mida tuleb uute leidude valguses muuta ja täiendada. Õpiobjektis on esitatud veesõidukite tüpologiseerimise aluseks olevad olulisemad allikad ja peamised tüüpideks jaotamise suundumused ja põhimõtted.
