Olulisteks tõenditeks varasest paadiehitusest on veesõidukite kujutised kaljudel, kividel, savinõudel, sadamalinnade vappidel, pitsatitel, müntidel, aknavitraažidel jm. Eriti väärtuslikuks teeb sellise materjali asjaolu, et arheoloogiliste uuringute käigus välja kaevatud esiajalooliste leidude hulgas ei ole tavapäraselt säilinud tõendeid purjest ja taglasest, mida samas leiab erinevatelt illustratsioonidelt. Ehkki veesõidukeid võib olla ühel ja samal perioodil, piirkonnas ja kontekstis kujutatud väga laialdastes variatsioonides, ei ole kunagi esindatud kõik kasutusel olnud veesõidukite tüübid. Nii on näiteks keskaegsete linnade pitsatitel sageli kujutatud suuri kaubalaevu, ent väiksemaid paate leidub haruharva.
Ikonograafilise materjali põhjal järelduste tegemisel tuleb arvestada, et tegemist ei ole ehitustehniliste joonistega, vaid lihtsustatud kujutistega veesõidukitest, mis tehtud erineva tausta, teadmiste ja oskustega inimeste poolt. Samast keskkonnast pärit paadikujutiste üksikute elementide süstemaatiline analüüs ja võrdlus võivad viia siiski ka töötavate järeldusteni veesõidukite ehituse ja tavapärase kasutuse kohta. Näiteks kui vertikaalsed jooned on veesõiduki kere kohal, siis võivad need kujutada meeskonda; kere alla ulatuvad vertikaalsed jooned mõla või aerusid; horisontaaljooned piki kere plangutust jne.
Norra varase meresõiduajaloo peamine allikas on kaljukunst, mille vanemad eksemplarid on dateeritud mesoliitikumi. Alta kaljujoonistel on kujutatud erineva suuruse ja kujuga paate. Mõnedes on ruumi ainult üksikutele sõitjatele ja teistel on peal rohkearvuline meeskond. Tõenäoliselt kasutasid kiviajal inimesed erinevat tüüpi paate olenevalt sellest, millistel vetel sõideti, kaugeid vahemaid oli vaja läbida ja kui palju inimesi ja varustust oli vaja kaasa võtta. Alta jooniste põhjal on tehtud järeldusi ka kasutatud ehitusmaterjali kohta ning on oletatud, et tegemist oli nahkpaatidega.
1991.aastal ehitas Jon Ole Andersen nahast paadi inspireerituna Alta kaljujoonistest ja saamide, inuiitide ja indiaanlaste paadiehitustraditsioonist. Kiilu ja vööriosa tegemisel kasutas ta mändi, kaarte juures kaske. Karkassi katmiseks kulus tal kuus hülgenahka, mida oli eelnevalt veel töödeldud hülgerasvast valmistatud õliga.
Alta kaljuraiendid oletatavate nahkpaatide kujutistega, mis on dateeritud aastatesse 4200-3600 eKr. Foto: Maili Roio.
Jon Ole Anderseni rekonstruktsioon nahkpaadist. Valminud paadi manööverdamisomadused osutusid väga heaks. Foto: Maili Roio.
