Arheoloogilised allikad

Kõige otsesem tõend ühel või teisel ajaperioodil kasutusel olnud veesõidukist on paadileid ise. Arvestatav dokumentatsioon on säilinud 19. ja 20. sajandil välja kaevatud mitmesuguste veesõidukite vrakkidest, mida on leitud erinevates kontekstides. Nii on varaseid leide vee alla jäänud asulakohtadest, paadimatustest, sadamakohtadest jm. Olenemata sellest, millal need leiti, pakuvad vrakid uurimisainest tänapäevani. Reeglina ei ole arheoloogilised allikad täielikud, pigem on tegemist fragmentaarse materjaliga, mille tõlgendamiseks on vajalik võrrelda erinevaid arheoloogilisi leiukohti ja otsida sarnaseid tunnuseid erinevatest allikatest.

Nii on ka Eesti materiaalsed leiud vanimast seni leitud veesõidukist väga fragmentaarsed. Nimelt tulid Salme külast Saaremaal 2008. aastal tee-ehituse käigus juhuslikult välja inimluud, mis osutusid pärinevaks paadimatusest. 2010. aastal leiti samast kõrvalt veel üks paadimatus. Mõlemal juhul oli puitu säilinud minimaalselt ja peamine info paadi mõõtmete jms kohta tuletati neetide asendist. Nii on Eesti Meremuuseumi teadur Vello Mäss oletanud, et Salme I laev oli algselt 11,5 meetri pikkune, suurima laiusega 2 meetrit. Salme II laevast säilinud 15 meetri pikkune viie needireaga kontuur. Oma algsel sõiduvalmis kujul oli laev umbes 17,5 meetri pikkune, 2,5 meetri laiune ning pardakõrgusega 1,1 meetrit. Nii nagu esimene laev oli ka see alus ehitatud klinkertehnikas. Ehituseks oli kasutatud 3 sentimeetri paksuseid männiplanke ning algne parras oli ilmselt kuue plangurea kõrgune. Laevamatuste vanuse määramiseks tehti inim- ja loomaluudest radiosüsiniku analüüsid. Nende järgi pärinevad mõlemad laevamatused ajavahemikust 650–780 pKr.

 


 

Salme I paadi ehitusviisi kohta saab järeldusi teha peamiselt säilinud neediridade põhjal. Foto: Maili Roio

back forward