30. oktoobril korraldasid digihumanitaaria ja infoühiskonna keskus ning maailma keelte ja kultuuride kolledž HV õppejõudude arutelupäeva „Digipädevused humanitaarias: mis, kuidas ja miks?“. Digipädevused on osa tulevikuoskustest, mille süsteemne arendamine on ülikooli uues arengukavas nimetatud kui üks prioriteete. Paraku ei ole sugugi selge, mis laadi digipädevusi on humanitaarias vaja, mida peaksime õpetama ning kuidas seda kõige efektiivsemalt teha. Arutelupäeva keskmes olidki küsimused mis on digipädevused, kuidas neid õpetada, miks üldse neid õpetada ja ka kes peaks neid õpetama. Järgnevalt teeme väikese kokkuvõtte räägitust.
Mis on digipädevused?
Arutelupäeval oli juttu kahel tasemel digipädevustest: üld- ja erialaspetsiifilised pädevused. Üldpädevusi, mis peaksid olema kõigil üliõpilastel, on proovitud defineerida ja mõõta Euroopa Liidus välja töötatud DigCompi raamistiku abil. Üldpädevused sisaldavad osaoskusi, näiteks info otsimine, selle kriitiline hindamine, kommunikatsioon tehnoloogiliste vahendite abil, sisuloome (sh teadlikkus autoriõigustest, ka programmeerimisest), küberohutus ja probleemilahendusoskus tehnoloogia kasutamisel.
Kui üldised digipädevused omandatakse suuresti varasemates kooliastmetes, siis ülikoolis on oluline süvendada info(allikate) kriitilise hindamise oskust ning teadlikkust autoriõigustest ja infoturbest. HV sisseastujate digipädevuste testist ilmnes, et just neis valdkondades on meie üliõpilaste teadlikkus suhteliselt madal.
Erialaspetsiifilised digipädevused humanitaarias tulenevad ühelt poolt erialast, näiteks on tõlketeaduses vaja tunda tõlkemälusid. Teisalt kuuluvad need märksõna „digihumanitaaria“ alla, mida arutelupäeval defineeriti ennekõike andmepõhise humanitaariana. Siia kuulub ka humanitaarteaduste andmete töötlemise ja analüüsimise oskus.
Ülikoolis peaksime kõigile üliõpilastele kindlasti pakkuma esmast kokkupuudet programmeerimisega, et mõista, mis see on ja kuidas see üliõpilasele sobib. Programmeerida võib mitmel moel ja tasemel ning igaüks ei pea hakkama programmeerijaks –, aga paljud võivad sellega kokku puutuda mõne töö tellija või vahendajana.
Kuidas õpetada?
Olulisena jäi kõrvu, et peaksime esmalt üliõpilastele selgitama digipädevuste vajalikkust ja ise õppejõududena tekitama selle vajaduse õppetöös, nõudes teatud oskuste pidevat rakendamist. Seejuures tuleb õpetada ja arendada üldistusoskust (ühes kohas õpitut saab teises rakendada); digitaalset kohanemisvõimet (eri keskkondade kasutamine); digitaalset kirjaoskust (sh DigCompi raamistiku osaoskused); julgust nupule vajutada ja katsetada; oskust otsida ja lugeda juhendeid või vaadata õppevideoid. Peaksime rohkem suunama üliõpilasi mõtlema oma üldoskuste kujunemise üle, sest ülekantavad oskused ei kandu ise üle. Nende omandamine on tõhus just eriala sisuga integreeritult.
HV sisseastujate küsitlusest selgus, et üliõpilased veedavad palju aega internetis, ent suure osa sellest sotsiaalmeedias, filme vaadates või muusikat kuulates. Internetis oldud aega saaksime õppejõududena paremini ära kasutada, pakkudes sihipärasemat sisu. Lisaks võiksime üle vaadata oma ootused üliõpilastele, näiteks lugemiseks PDF-artikleid pakkudes on oht õpetada õpitud abitust, kui kõik artiklid ise välja otsime ja kättesaadavaks teeme. Infopädevuse õppimiseks on TÜ raamatukogul e-kursused, mille on üliõpilased hästi vastu võtnud.
Arvestada tuleb erialaspetsiifiliste digitaalsete keskkondade, vahendite ja sõnavaraga, mille tundmist ja kasutamist tuleks erialati harjutada. Hea vorm oma erialateadmiste ja digioskuste rakendamiseks ning meeskonnatööoskuste arendamiseks on häkatonid.
Erialateadmiste ja digioskuste lõimimiseks on HV bakalaureuseõppe jaoks loodud digihumanitaaria kõrvaleriala, mille leiab eesti ja soome-ugri keeleteaduse õppekava alt. Kõrvaleriala eesmärk on õpetada ja tutvustada vahendeid, mis on vajalikud humanitaarteaduste andmete töötluseks ja analüüsiks.
Miks? Millised väljundid tööturul?
Arutasime ka seda, kus meie praegune lõpetaja tööle hakkab ja kas tema digipädevused on piisavad, et ajaga kaasas käia. Tõdesime, et peaksime enam teadma, kuhu meie lõpetajad tööle lähevad ja mida tööandjad ootavad. Tööandjaküsitlusi on läbi viidud, aga oodatavate digipädevuste kohta on raske vastust saada, sest selleks peaks digipädevused täpselt defineerima, samuti muutuvad konkreetsed oodatavad pädevused kogu aeg. Seega peaksime ülikoolist kaasa andma ennekõike esmase teadmiste ja oskuste pagasi, aga ka valmisoleku pidevalt juurde õppida. Ühiskond ootab meie lõpetajalt innovaatilisust, oskust uutmoodi küsimusi esitada ja lahendusi otsida.
Humanitaarerialade lõpetajate jaoks on atraktiivseimad tööandjad praegu riigisektoris. HV üliõpilased võiksid aga olla teadlikumad ja enesekindlamad, et nad on oodatud ka erasektoris, sh tehnoloogiaettevõtetes, et tehnoloogia areneks koostöös humanitaaridega.
Loodetavasti leidis iga kohapeale tulija või veebis osaleja mõne väärt mõtte, mida oma õppetöös rakendada. Kindlasti vajab teema edasist käsitlemist nii valdkonnas kui ka ülikoolis laiemalt. Täname kõiki esinejaid oma kogemust jagamast ja HITSA projekte üritust toetamast.
Tekst: Jane Klavan, Marge Käsper, Liina Lindström, Merje Miliste, Ann Siiman
