Uusim sõna sõnastikus

Uusim leht

ürgama

Verbis ürgama ’algama, alustama’ on vana läänemeresoome tüvi (vrd nt isuri ürtüä ’hakata’, eesti vanema murdekeele ürg : üru ’algus’; vt ETY).

Sõna leidub 17. sajandi eestikeelsetes tekstides, hilisemates trükistes enam mitte. Rahvakeeles on ürgama vähemalt paiguti ilmselt siiski säilinud, sest see on ära toodud „Beiträge“ V köites (1816) niisuguste sõnade loendis, mis puuduvad Hupeli sõnastikust. Wiedemanni sõnastikus (1869, 1893) ongi ürgama taas olemas. Wiedemanni järgi tuntakse seda sõna Viljandimaa lõunaosas (kus kiriku- ja koolikeeleks oli põhjaeesti keel), Tartumaa põhjaeestikeelses osas ning Peipsi rannikul.

üürgama ’valju häält tegema’ võib olla ürgama häälikuline variant. (Tähenduse teisenemine võis ehk toimuda selliste väljendite kaudu, nagu juba pulmapill ü(ü)rgab.)

Tähendused ja näitelaused

'algama, alustama'

Kä ühe soddamisse sees keike ehsmelt yrgab paggenema / ehk errajohskma / se peab illma kochto Moistmisse erratappetama pähseb temma aggas koggonis erra peab temma kelmis techtama ninck temma warrandus erra risotut sahma. (Sõjaseadused 1697)
'Kes lahingus esimesena ürgab põgenema või ära jooksma, see tuleb ilma kohtumõistmiseta tappa, aga kui ta minema pääseb, tuleb ta kelmiks teha ning tema varandus ära võtta.'

Esmaesinemus

1637

SE wanna ahst on mödha lehnut / tenna ürgkame meije öhe uhe  (Stahl 1637)
'Vana aasta on mööda läinud, täna alustame uuega'

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

Anfahen / hackan / hackasin / hackanut / hackama / halgkan / halgksin / halgknut / halgkma / nackan / nackasin / nackanut / nackama / algkan / algksin / algknut / algkma / ürgkan / ürgksin / ürgknut / ürgkma.
Anfahen / ürgkma / halgkma / algkma / hackama / nackama.
Anheben  / halgkma / ürgkma / nackma / hackma / algkma.

Gutslaff 1648

Göseken 1660

Vestring 1720–1740

Clare 1730

Thor Helle 1732

Svenske 18. saj I pool

Hupel 1818

Ewerth 1816 (Beiträge V)

Ürgama, anfangen.
Ürjandus, der Anfang

Wiedemann 1893

ürgama, ürgan, ürata (üŕjata) (ürgada) 1) (S, SO, Pp)[Viljandimaa lõunaosa, Tartumaa põhjaeestikeelne osa, Peipsi rannik] (ürgama) anfangen;
2) plötzlich aufspringen, auffahren, sich schwingen,
häŕg ürgas mu pe͜ale der Ochse fiel mich an,
nēd kõ͜ik ürgavad mu pe͜ale Alle sind über mich her, stürmen auf mich ein,
jutt hakkas ürgama es entstand plötzlich das Gerede,
huńt ürgas ēst ära der Wolf machte sich davon, entfloh.
ürgandus G. ürganduze (SO, Pp)[ Tartumaa põhjaeestikeelne osa, Peipsi rannik] (ürjandus) Anfang.

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,06
18. sajandil - 0,00

Vormistik

kindel kv, ains 3. p
   17. saj yrgab
kindel kv, mitm 1. p
   17. saj ürgkame
nud-kesksõna
   17. saj ürjanut
tud-kesksõna
   17. saj ürjatut

Teemad: arhaism, murdesõna
Kirjandus
•ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Sisu viimati muudetud 19/11/2020
Külli Prillop