ka, kas, kaas, kaan

Muutumatu sõna kaas esineb vanas kirjakeeles neljas eri funktsioonis: 1. küsisõnana (tänapäeval kas), 2. rõhumäärsõnana (tänapäeval ka), 3. kaassõnana (tänapäeval kaasaütleva käände lõpp -ga), 4. liitsõna esiosisena (tänapäeval kaas-).

Kõik need variandid on arenenud kunagisest sõnakujust *kansak, mis märkis seltskonnas, koos, kaasas olemist (Alvre 1997). *kansak on kohakäändevorm sõnast *kansa, mis on alggermaani laen ja sama tüvi mis hilisemas saksa laensõnas hansa.

Muutus *kansak > kaas vanades tekstides ei kajastu, samuti ei kajastu lõunaeestikeelse variandi kaan kujunemine, edasised lühenemised on aga hästi jälgitavad. Suuremad muutused on toimunud 17. sajandil. 18. sajandi tekstides on kas, ka ja -ga kõik juba oma tänapäevasel lühenenud kujul ja ka kaas- asemel kasutati 18. sajandil lühemat varianti ka-, nt ka-sullane ’kaassulane’ (see ka loeti pika a-ga).

♦

Rõhumäärsõna kaas/kaa/ka on kasutusel olnud juba 16. sajandil, nt leidub see põhjaeestikeelses Wanradti-Koelli katekismuses (1535) kujul kaes (loe: kaas). Georg Müller oma jutlustes (1600–1606) on samuti kasutanud ainult pika vokaaliga s-lõpulist kuju, aga Stahli teostes (1632–1649) esinevad mõnel korral ka lühenenud variandid ka ja kaa (kirjapildis kah). Jakob Kohteni jutlustes (1641–1656) on valdav ka ning Christoph Blumelgi (1662–1667) on ka osakaal oluliselt suurem kui Stahlil, kuigi tavalisem on tal siiski kaas (ortograafiliselt kahs). Johann Hornung (1693) annab teada, et tavaline on ka, kaas aga haruldane.

Turu käsikirjas (17. saj I pool) on muudest tolleaegsetest põhjaeesti tekstidest erinevalt kass, koass, ja korra isegi koatz. Turu käsikiri on üsna soomepärase keelega (Kettunen 1930) ja sõnakuju koatz võibki viidata seosele soome murrete kas-sõnaga, mis on arenenud verbist katsoa ’vaadata’. Soome murrete kas on kasutatav mh hämmastuse väljendamiseks, ka küsimustes (SMS); eesti kas-sõnaga on seda seostanud Lauri Kettunen (vt Alvre 1997: 11).

16. sajandi lõunaeesti tekstides leiduvad rõhumäärsõnana ka ja kas, ent need tekstid on raskesti tõlgendatavad. Agenda Parvas (1622) on kasutatud samasugust varianti nagu tolle aja põhjaeesti tekstides, nimelt kaas. Wastses Testamendis (1686) on kaa, Joachim Rossihniusel (1632) aga n-lõpuline kaan (harva ka kan).

Rõhumäärsõnana on kaas arvatavasti vanem kui küsisõnana. Rõhumäärsõna kaas väljendas esialgu peamiselt mitteootuspärast kaasasolemist. Vanemad eesti keele grammatikad esitavadki kaas/ka sidesõnana. Edasi on mitteootuspärasus arenenud kahtlevaks küsimuseks.

♦

Erinevalt rõhumäärsõnast kaas/ka puudub küsisõna kaas/kas 16. sajandi allikatest, kuid neis puuduvad ka küsilaused, kus seda sõna oleks saanud kasutada.

Mülleri jutlustes 17. sajandi algul on seesugused küsilaused olemas. Nendes lausetes puudub küsisõna, lause algusesse on toodud verb või eitussõna (mis vanemas keeles oli veel pöörduv eitusverb), nt Tahat sina tæñada?, Eb sÿß se mitte v̈x hæ ninck kaunis trost olle?. Kaas-küsimusi on Mülleril ainult 6, küsisõnata küsilauseid aga vähemalt 19. Küsisõnata küsilausetüüp näib olevat vanem kui kas-küsimused.

Müller on kasutanud ainult pika a-ga varianti kaas, ent juba Stahlil on ülekaalus lühikese a-ga kas ning Blumel leidubki ainult kas.

Agenda Parvas on jällegi põhjaeesti tekstide vastava sõnaga identne kas, samuti Wastses Testamendis, aga Rossihniusel leiduvad nii kaan, kaas kui kas (kõik siiski vaid ühel korral). n-lõpulise küsisõnavariandi olemasolu rahvakeeles on kaheldav, sellest pole jälge üheski murdes (vt EMS). Võimalik, et kas ongi lõunaeesti keelde jõudnud laenuna põhjaeesti murretest.

♦

Kaasaütleva käände lõpu -ga eellasena põhjaeesti keeles on 17. sajandil üldine lühenemata kaas. Mülleril pole lühenenud variante üldse, Stahlil leidub ilma s-ta kaa/ka u 2% kõigist kasutustest, Blumel juba ligi 40%.

Lõunaeesti keeles näib -ga olevat välja kujunenud varem kui põhjaeesti keeles. See leidub juba 16. sajandil ja on läbivalt kasutusel Agenda Parvas ning Wastses Testamendis, seejuures Agenda Parvas sidekriipsuga sõna külge liidetult, Wastses Testamendis lahku kirjutatult. Siiski leidub samast ajast ka variant kaan, nimelt J. Gutslaffi 1644. aastal kirja pandud piksepalves ja 1648. aasta grammatikas.

Et veel 18. sajandi keskel oli tegu pigem kliitiku kui käändelõpuga, näitab 1739. a piiblitõlkes leiduv ahhelattegiga, kus -ga liitub rõhuliite -gi järele.

Samas on mõne sõna puhul kaas-lõpulised vormid väga kiiresti leksikaliseerunud, nt väga on lühenenud liitsõnast väekaas ’väega’ juba 17. sajandi alguseks (Mülleril weika, Stahlil wehka). Samuti on jumala kaas ’jumalaga’ kujunenud kinnisväljendiks, mida hakati kasutama hüvastijätul ja mis lühenes muudest sarnastest sõnaühenditest varem, nt Stahlil Jum͂alackas, Blumel jummalak.

♦

Liitsõna muutumatu esiosis kaas- on tulnud kasutusele saksa sõna mit vastena, nt Stahlil kahsperraja ’kaaspärija’, vrd saksa rööptekstis Miterbe. Seegi kaas on lühenenud ka-ks 17. sajandi II poolel. Pikem kaas- ilmub põhjaeesti tekstidesse uuesti alles 19. sajandi lõpus.

Tähendused ja näitelaused

kaas/ka '-ga'

Kytket sen Issanda Paßunadde kaas, (Müller 1603)
'Kiitke teda pasuna helidega!' (Ps 150: 3)
Sest kus meije nohre Eo sees falschi Oppedusse Meele sisse wotsime / woixme meije perrast waiwal Tödde jure tullema nink pidsime nisuggusede Pettijade ka iggawest hukkatut sahma.
'Sest kui me noores eas valeõpetuse omaks võtame, on meil pärast raske tõe juurde tulla ja peaksime koos eksitajatega igavesse hukatusse minema.'
Erramasket kellekit kurja, kurja kahn, ächk seumust seumisse kahn, enge se wasto önnistaket, ninck tehdket, et teye se tarbis kutzutut ollete, et teye se önnistusse perrandate. (Rossihnius 1632)
Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid hoopis õnnistage - sest õnnistamiseks te olete kutsutud -, et ka teie võiksite pärida õnnistuse. (1Pt 3: 9)

ka

Selkombel kas Jurgen schmitte, kæ sel kas seitze aÿasta söck[ä] ohm olnut (Tunnistus 1589)
'Samuti ka Jürgen Schmitte, kes ka seitse aastat pime on olnud'
Ninda piddab kaas röÿmo ollema Taiwa siddes Iumala Englide eddest v̈lle v̈che Pattuße Inimeße, kæ oma Ello parrandab, enamb kudt v̈lle v̈dicksa pæle v̈dicksakümme eikedust, ke oma Ello eb mitte parranda. (Müller 1601)
'nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.' (Lk 15: 7)
Sest kussa teie warrandus on, seäl on ka teie südda. (Piibel 1739)
'Sest kus su aare on, seal on ka su süda.' (Mt 6: 21)

kas

Kahs sa ussut, et sinna ütz Pattane inimene ollet? Gläubestu, das du ein Sünder bist? (Rossihnius 1632)
'Kas usud, et oled patune?'
KAs sinna kahetzat ommat pattut? BErewest du auch deine Sünde? (Stahl 1638)
'Kas sa kahetsed oma patte?'
Siis ütleb JEsus neile: Lapsed / kas teil ep olle middakit süa? Nemmad kostsid temmale: Ei olle mitte. (Uus Testament 1715)
'Jeesus ütles siis neile: "Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?" Nad vastasid talle: "Ei ole."' (Jh 21: 5)

kaas-

Sihs langis temma kahssulane maha / pallus temma / ninck laus: Kannata münno kahs / minna tahan sünnul keick maxma. (Stahl 1638)
'Siis see kaassulane palus teda maha heites: "Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle!"' (Mt 18: 29)
Eks siis sinna ka piddand Armo heitma omma Kasullase päle / ninda ko minna ka sinno päle ollen Armo heitnud? (Uus Testament 1715)
'Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!' (Mt 18: 33)

Esmaesinemus

1524–1532 (käsikirjas)

Terwütewt Maria, Yßant ßwkas. (Kullamaa käsikiri 1524–1532)
'Ole tervitatud, Maarja, Issand on sinuga.'

1535 (trükitekstis)

ninck kaes sen pattu pe[rest tulep se su]rm nynck pörg[whaw]d (Koell 1535)
'ning ka patu pärast tuleb surm ning põrguhaud'

Vanades sõnastikes ja grammatikates

Stahl 1637

Interrogandi, ob / kas?
Conjunctiones. Copulativæ auch kahs
Præpositiones. mit / kahs

Gutslaff 1648

PRÆPOSITIO. kân cum
CONJUNCTIO. ka quoq
Species.
[---] Denominativum ab Adjunctis vero circumseribunt per ipsius adjuncti Casum Rectivym adjecta Conjunctione kah / ut: Mudda kah / id est, Muddane lutulentus, Többe kah / id est, Többene ægrotus, à Többe, wigga ka / id est, wiggane à wigga nævus.
Syntaxis Articuli.
[---] Materia ex qua, & instrumenta per quæ quid fit, Origo item, & causæ Vnde, respuunt articulum, ut: [---] Temma löhb minno Witze kah / Wähse kah / Puh kah / etc. Temma leickab Weitze kah.

Göseken 1660

Interrogandi. kas / ob.
Von der Conjunction.
kahs / auch.
Von der Præposition.
ka und kaas / mit.
wie auch / (ut &, item) kudt kahs.
ziemlich / küll aitab / on kahs.

Hornung 1693

Interrogandi. kas? num.
De Conjunctione Copulatina. ka / auch / raro, kaas.
De Præpositionibus. ga / cum, mit / adhæret casui qvem regit, ut: sinnoga ei sa minna eddesi / mit dir komme ich nicht fort.

Vestring 1720–1740

Kas Adv Interrogandi Utrum, Num Kas sa tulled. Kömstu auch

Thor Helle 1732

ga mit
Ka auch.
kas ob?

Hupel 1818

ga mit. r.[Tallinna k] d.[Tartu k], ge auch r.[Tallinna k]gi auch r.[Tallinna k] sind bloße Anhängesylben. Doch findet man im dörpt. Dial. auch ga zuweilen als ein einzelnes Wort gebraucht.
ka auch; mit. r.[Tallinna k] d.[Tartu k]
„ seält. r.[Tallinna k]„ säält. d.[Tartu k] eben daher (kommen)
kas ob. r.[Tallinna k] d.[Tartu k]
kas sa tulled kommst du? r.[Tallinna k]

Masing 1831

ga. Suffix. instrm. hängt sich an den gen. des singl. und plr. z. B. käega, mit der Hand, kättega, mit den Händen.
ka, conj. auch.
minna ka, ich auch.
Ka weel, auch noch.
tụ́nnistas ka weel sedda, er bekannte auch noch dieses.

Wiedemann 1893

kāz (alt) = kā, -ga.
kā (alt kāz) (kō) auch,
e͜i kā auch nicht, noch;
— mit (Adverb, nicht Präposition),
tule kā (wie kāza) komm mit;
— in Zusammensetzungen, wie kā-sulane Mitknecht (bl), bes. im S, SO,
kā-alam Mitunterthan,
kā-wanem Assessor,
kā-wang Mitgefangener,
kā-inimene Mitmensch.
kas (Fragewort in directen u. indirecten Fragen),
kas ta tuleb wird er kommen,
e͜i tēa, kas ta tuleb ich weiss nicht, ob er kommen wird,
kas sād wälja (drohend) wirst du hinausgelangen (d. h. willst du dich wohl packen, mache dass du hinaus kommst),
kas ta on tulnud wõ͜i tulemata ist er gekommen oder nicht gekommen,
se on üks puhas, kas ma la͜enan ehk kiṅgin es ist einerlei, ob ich leihe oder schenke,
(mit Ellipse des Obersatzes) palus kiriku palwese, kas sīs tema elab ehk sureb er bat, ihn in’s Kirchengebet einzuschliessen, ob er dann leben oder sterben wird (sc. ist einerlei), dann mag er leben oder sterben,
kas ta wīb sinna ehk kuhugi majale ob er es nun dahin oder anders wohin bringt, mag er es dahin oder anders wohin bringen;
— daher mit dem Imperativ auch Concessivsätze bildend,
kas puhugu mā-ilma tūled selle pe͜ale, tema e͜i sā mitte laṅgema ob alle Winde der Welt auf ihn blasen, wenn auch alle Winde der Welt auf ihn blasen, so wird er doch nicht fallen;
— bisweilen auch zu einem blossen Suffix ks, s (das dörptestnische es) verkürzt,
kaugeleks se on ist es weit dahin? wie weit ist es dahin?
ka͜uaks lange? wie lange?
kuńńiks ne͜id on auf wie lange sind die?
minaks ich etwa?
mituks wie viele?
ons ist es?
wēlaks noch? u. s. w.;
— (in Ausrufungen)
kas se oli üks mēs! war das ein Mann, das war einmal ein Mann;
— (wiederholt) kas ... kas (kas ... wa͜i, kas ... wa͜i kas) theils ... theils, entweder ... oder;
— etwa, vielleicht nur, kaum,
on se͜al kas neli wakka da sind vielleicht, kaum, vier Lof,
se͜alt e͜i ole kas üks, kaks wersta mād von da sind kaum, vielleicht nicht einmal ein, zwei Werste Weges.

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

kaas/ka '-ga'

16. sajandil - 64,28
17. sajandil - 77,91
18. sajandil - 0,00

ka

16. sajandil - 48,21
17. sajandil - 65,66
18. sajandil - 88,73

kas

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 1,60
18. sajandil - 18,45

kaas-

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,55
18. sajandil - 0,19

Vormistik

kaas/ka, kas, ka, kaas-, kaan- on muutumatud sõnad.

Teemad: grammatiseerumine, leksikaliseerumine, tähendusmuutus, kaasaütlev kääne, küsisõna, lõunaeesti keel, põhjaeesti keel
Kirjandus
•Alvre, Paul.1997. Küsisõnast KAS? vana kirjakeele taustal. − Pühendusteos Huno Rätsepale 28.12.1997 (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7) 9–15. Tartu: Tartu Ülikool.
•EMS = 1994−… Eesti murrete sõnaraamat.
•Kettunen, Lauri 1930. Turu käsikirja soomekeelsetest joontest. – Eesti keel, 1–2, lk 1–7.
•Rätsep, Huno 1979, Eesti keele ajalooline morfoloogia II. Õpivahend eesti filoloogia
osakonna üliõpilastele, Tartu.
Sisu viimati muudetud 18/02/2022
Külli Prillop