Omadussõna kõhn esineb vanemates tekstides harva. Enne 19. sajandit on teada vaid üks kasutus: Virginiuste käsikirjalises Vana Testamendi tõlkes (1687–1690). Tähendus on siin tõenäoliselt pisut laiem kui tänapäevases kirjakeeles, nimelt ’vilets, nõrk, lahja’. Vanade sõnastike järgi otsustades oli sõna kõhn tuntuim tähendus hoopis ’kurat’. Vt selle kohta täpsemalt märksõna ↗kõhnret alt. 19. sajandi lõpukümnendite tekstidest leiab juba ka tuletised kõhnus ja kõhne(ne)ma ’kõhnuma’. |
Tähendused ja näitelausedSe üttel täma wasta: Miksperrast jääd sina ni köhnaks, sina Kuninga Poig, Päiw Päiwald? Eks sino woi mulle sedda üttelda? Sis üttel Ammon täma wasta: Mina Armastan Tamarid, mino Welja Absalomi Sissard. (Virginiused 1687–1690) Tema kõhn kahwatanud nägu waotas pikkamisi isewärki kurwaks, nukraks (Vilde 1886) Esmaesinemus1687–1690 (käsikirjas)Se üttel täma wasta: Miksperrast jääd sina ni köhnaks, sina Kuninga Poig, Päiw Päiwald? Eks sino woi mulle sedda üttelda? Sis üttel Ammon täma wasta: Mina Armastan Tamarid, mino Welja Absalomi Sissard. (Virginiused 1687–1690) Vanades sõnastikesStahl 1637— Gutslaff 1648— Göseken 1660— Vestring 1720–1740Köhn G na. Der Teuffel Clare 1730— Thor Helle 1732köhn der Teufel Svenske 18. saj I pool— Hupel 1818köhn, a. köhnrät, der Teufel. r.[Tallinna k] Wiedemann 1893kõhn G. kõhna (kõhne, kõhnetu, kõhnetand, kõhnas) 1) böse, schlecht, schlimm, Subst. der Böse, böser Geist, Teufel (= kõhn ret́t́), kõhnakene G. köhnakeze Dimin, von kõhn. kõhnaline G. kõhnalize (d)[Tartu k]dürftig, knapp, schwach. kõhnetama, davon kõhnetand = kõhn. kõhnetu G. kõhnetuma = kõhn. kõhnlane G. kõhnlaze boshaft, teuflisch. kõhnukene G. kõhnukeze Dimin. von kõhn. kõhnus G. kõhnuze Schlechtigkeit; — Schwäche, Dürftigkeit. Sagedus
16. sajandil - 0,00 Sisu viimati muudetud 26/09/2022Külli Prillop |