jõlama

Tegusõna jõlama ’jampsima’ on kasutatud põhjaeestikeelsetes piiblitõlgetes: kolmel korral 1715. aasta Uues Testamendis ja ühe korra 1739. aasta Piiblis (Vana Testamendi osas).

Sõna on olemas ka mitmes 18. sajandi I poole sõnastikus, aga varasemates mitte. Kõigis sõnastikes korduv saksa vaste verbile jõlama on haselieren – vananenud sõna, mis tähendab 'mühaklikke nalju tegema; lärmama, möllama'.

17. sajandi piiblitõlgetes on jõlama asemel nt sonima, jampsima, hull olema (Ap 26: 24,25; vt EPAK).

Ühel korral on jõlama 1715. aasta Uues Testamendis e-tüvelisena: Paulus, sina jõled. Tüvi ongi sama mis omadussõnas ↗jõle. Arvatakse, et tegu on häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvega (ETY).

Tähendused ja näitelaused

Kui sa olled jöllanud, et sa surustand, ja kui sa kurja möttelnud, siis panne kät su peäle. (Piibel 1939)
'Kui sa oled rumal olnud ja hoobelnud ja kurja mõtelnud, siis pane käsi suu peale.
(Kui sa oled hoobeldes rumal olnud,siis mõtle järele, käsi suu peal! (
Õp 30: 32))'

Esmaesinemus

1715

Agga kui temma sedda ennese eest rägis / ütlis Westus sure Hälega: Paulus / sinna jölled / se suur Kirjamoistminne satab sind jöllama. (Uus Testament 1715)
'Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju häälega: "Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su jampsima pannud!"' (Ap 26: 24)

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

Gutslaff 1648

Göseken 1660

Vestring 1720–1740

Jöllama Haseliren

Clare 1730

Thor Helle 1732

jöllama haseliren.

Svenske 18. saj I pool

Hupel 1818

jöllama haseliren. r.[tallinnakeelne] d.[tartukeelne] umherschlendern. d.[tartukeelne]

Wiedemann 1893

jölama, -lan, -lada Possen machen, Unnützes treiben, albern sein, haseliren, plappern.

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,00
18. sajandil - 0,08

Vormistik

ains. 2. pööre
   18. saj jölled
ma-tegevusnimi
   18. saj jöllama
nud-kesksõna
   18. saj jöllanud

eitus
   18. saj ei jölla

Teemad: piiblitõlge
Kirjandus
•EPAK = Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants, EKI.
•ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Sisu viimati muudetud 12/05/2022
Külli Prillop