günnima

Günnima esineb mitmetes 17. sajandi põhjaeesti allikates, tavaliselt tähenduses ’(kellelegi ilma kadeduseta head) soovima’, harva ka ’võimaldama’. Hilisemates tekstides seda sõna teadaolevalt ei leidu.

Günnima on pärit alamsaksa keelest, vrd keskalamsaksa gunnen (vt Schiller, Lübben 1875–1881, Ariste 1981: 112).

Üksikutes eesti murrakutes (Koeru, Põltsamaa) on kunagisest verbist günnima jäänud kasutusele vorm kündimata (vt EMS), mis esineb ka Wiedemanni sõnastikus (1893) tähenduses ’pahatahtlik, kade’.

August Wilhelm Hupel on oma sõnastikus (1818) saksa gönnen eesti vaste günnima sidunud lõunaeesti verbidega kündma, künnima ’küündima; soovima’ (’reichen; gönnen’) ja künnitama ’küündima’, aga see on vastuolus günnima varasema esinemisega ainult põhjaeestikeelsetes kijutistes. Kõige lõunaeestilisem tekst, kus mõni günnima oletatav variant ette tuleb, on Andreas ja Adrian Virginiusele omistatav osaline piiblitõlge (1687–1690). Tõlge on põhjaeestikeelne, aga rohkete lõunaeesti joontega, sest Virginiused tegutsesid Lõuna-Eestis.

Virginiused on kasutanud verbi küündma. Nad elasid üsna lähedal piirkonnale, kust on üles kirjutatud murdesõna kündimata. See seletab, miks on neil sõnatüves d. Pikk üü võib olla pärit lõunaeesti küündima-sõnast.

Küündma tähendus Virginiuste tõlkes – ’mõistma, teadvustama’ (vrd Lutheril innenwerden) – ei lange aga kokku ei alamsaksa gunnen (ülemsaksa gönnen) tähendusega ega ka mitte eesti küündimä tähendusega (lõunaeesti murretes ’ulatuma; ulatama (millenigi); jätkuma; suutma; raatsima’, vt EMS). Muudes 17. sajandi allikates küünd(i)ma puudub, küll aga on juba sel ajal kasutatud verbi küünitama (tänapäevases tähenduses).

Tähendused ja näitelaused

'(head) soovima'

Semperrast mainitzep temma meid / meije peame hendes hoidma / se ehs mea meile kahjo teep / meije peame tegkema / mea meile hehdt teep / ninck kirjotap meile ülles / mincksugkuset tehhet enne temma tullemisse sündima peawat / kumb temma töddest mitte tehnut ollex / kus ep temma meije igkawesse önnistusse hehl meelel ninck süddamest meile günnix. (Stahl 1647)
'Seepärast manitseb Ta meid, et me ennast hoiaks selle eest, mis meile kahju teeb, ja teeksime seda, mis teeb meile head, ning ta kirjutab meie jaoks üles, missugused tunnustähed enne tema tulemist sünnivad – tõesti, ta poleks seda teinud, kui ta ei sooviks meile heal meelel ja südamest igavest õnnistust.'

'võimaldama, lubama'

nink on Betlehemmi Koddanikkode tennammatta Töh nink Rummalus ni suhr nink roppe / et nemmat selsinnasel körkest kihtetut Jummala Emmal / nink körkest auwsambal Lapse-Wohdalissel mitte öhe aino Mahdkesse Kohas günniwat (Blume 1667)
'ning on Petlemmi kodanike tänamatus ja rumalus nii suur ja ränk, et nad sellele kõrgesti kiidetud jumalaemale ja kõrgesti austatud lapsevoodilisele ainsatki kohta majas ei võimalda'

küündma 'mõistma, teadvustama'

Moses üttel täma wasta: Kui Mina Linnast välja lähen, sis tahha Mina oma Kässi Issanda pole välja laotada; Nink Pitkne peap mahha jääma, ja sedda Rahhet ei pea ennamb olema, et sina peat küündma, sedda Maad Issanda perrald oleva. (Virginiused 1687–1690)
'Ja Mooses vastas temale: „Kui ma olen linnast välja läinud, siis ma sirutan oma käed Issanda poole: müristamine lakkab ja rahet ei ole enam, et sa teaksid, et maa on Issanda päralt.' (2Ms 9: 29)

Esmaesinemus

1603

Nüith eb olle se Kochnret sesama selle waÿse Inimeße Suggule mitte günninuth, eth se Inimene Pöha, Eike ninck Iumala tæma heñesa Palgke prast olli loduth, Moito tæma on oma Libbeda kelæ kawala melæ nĩck herrise kombe kaas sen waÿse Inimeße Suggu errapetnut (Müller 1603)
'Kurat ei soovinud vaesele inimsoole, et inimene oleks püha, õige ja Jumala enese palge järgi loodud, ning pettis vaest inimsugu oma libeda keele, kavala meele ja kelmide kommetega'

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

Gönnen / günnin / günnisin / günninut / günnima.

Gutslaff 1648

Göseken 1660

günnen / sowoma / könnima.

Vestring 1720–1740

Thor Helle 1732

Hupel 1818

gönnen kündma, künnima, künnitama. d.[Tartu k]
kündma (künna od. nä, ni, d, da) [...] gönnen d.[Tartu k] [...]
künnima, ntr.[neutrumis või passiivis]künnitama, act.[aktiivis] reichen; gönnen. d.[Tartu k] — s.[vt] künima.

Wiedemann 1893

küńdima, küńńin, küńdida gönnen,
küńdimata inimene ein missgünstiger Mensch.

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,29
18. sajandil - 0,00

Vormistik

ma-tegevusnimi
   17. saj günnima
nud-kesksõna
   17. saj günninuth
kindel kv, olevik, ains 3. p
   17. saj günnip, ginnip
kindel kv, olevik, mitm 3. p
   17. saj günniwat
kindel kv, olevik, eitus
   17. saj is günni
kindel kv, minevik, mitm 3. p, eitus
   17. saj ep günnisit
käskiv kv, olevik, ains 3. p
   17. saj ginniko
tingiv kv, olevik, ains 3. p
   17. saj günnix
tingiv kv, olevik, ains 3. p, eitus
   17. saj eo günnix

Teemad: alamsaksa laen, põhjaeesti keel, leksikaliseerumine
Kirjandus
•Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus.
•EMS = 1994−… Eesti murrete sõnaraamat.
•Schiller, K.; Lübben, August 1875–1881. Mittelniederdeutsches Wörterbuch I–VI. Bremen.
Sisu viimati muudetud 02/03/2021
Külli Prillop