Sõna õnnis leidub juba 1535. aastal Wittenbergis trükitud Wanradti-Koelli katekismuses ja see on esitatud ka kõigis mahukamates eesti keele sõnastikes. Saksa vasteteks on enamasti antud selig, glückselig, glücklich (st ’õnnis’ ja ’õnnelik’). ♦ Sõna õnnis käänamisel tüvesse tekkiv d (õndsa) on hääldamist hõlbustav lisahäälik, mida selles tüves algselt polnud. 16.–18. sajandi allikates d veel esile ei tule. 17. sajandil on mõni autor kirjutanud õnnis algusesse üsna järjekindlalt o (nt Georg Müller, Christoph Blume). See osutab, et paiguti hääldatigi õnnis veel algupärase o-ga, mitte õ-ga. ♦ Õnnis on tuletis sõnast õnn. Liide -s (algläänemeresoome keelde rekonstrueeritult *-isa/-isä) näitab mingi tunnuse olemasolu, vrd nt soome kalaisa ’kalarikas’, meluisa ’lärmakas’, liivi joudzi ’tugev’ (joud ’jõud’), eesti ilus, elus, rõõmus jne. Seega õnnis inimene oli selle sõna algses tähenduses lihtsalt inimene, kellel on õnne. Piiblikeeles tähendus täpsustus. lik-liiteline õnnelik on uuem tuletis, mis tuli ja jäi kasutusele võib-olla just seetõttu, et sõna õnnis tähendus oli muutunud. 17. sajandil oli niisuguseid omadussõnapaare teisigi. Näiteks rõõmus kõrval kasutati ka rõõmulik, ent neil kahel tähenduserinevust ei kujunenud ning lik-liiteline rõõmulik jäi kasutusest välja. lik-liide võib küll olla vana ja pärineda isegi algläänemeresoome ajast (vt Norvik 1954), aga näib, et vanemas keeles ei saanud seda lisada abstraktsetele nimisõnadele, nagu ilu, rõõm, valu, õnn. Alamsaksa -lik, rootsi -lig ja saksa -lich mõjul on eesti -lik kasutusvõimalused avardunud. |
Tähendused ja näitelausedEddespeiti ninck Lapse kombel N. oppewat meile ned Sanat, Neile Pagkanalle tædta sako, ninck oma hend Iumala pohle keendket, eth eb v̈xikit Inimene lebbÿ tæma Hæ Tö ninck Tegko woÿ onsax sada, kuÿ v̈xpeines lebbÿ sen Vssu siße Ihm Chrm. (Müller 1604) agga kui Jummal 1517 õntsad Tohter Lutrid üllesärratas, kes seggaseks läinud usso õppetust pühhast kirjast selgeste innimeste kätte piddi murretsema: siis häwwis ka katoliki usk meie maal ärra … (Masing 1821) SõnaühendidÕnnistegijaMeije ello agkas on taiwa siddes / kust meije kahs ohtame se önnistegkija / Jesusse Christusse / se Jssanda (Stahl 1638) Esmaesinemus1535Nynck anna synu pöha [waym]u s[e]x tarbix / et meye keik[es] [pol]es muystama / mea meyle [önn]ys on (Koell 1535) Vanades sõnastikesStahl 1637glücksälig / önnis / önsast. Heyland onnestegkija. salig machen / önsax tegkema. saligmacher / önnistegkija. Seelig / önnis / önsast. Seligmacher / önnistegkija / ast. Gutslaff 1648— Göseken 1660Glücklich / glückselich / önnis. heyland / onnis teggia. Seelig / [beatus] önnis. Vestring 1720–1740Önnis. Selig G. sa Önsakenne Diminut: Önsaks teggema Selig machen Kül se saab önsaks Das wird wohl gedeien. Clare 1730önnis gen. önsa, selig, glückselig, glücklich. [önnis]teggija Seligmacher. önsateggija [Selig]machend. Thor Helle 1732önnis seelig. önnisteggija der Seligmacher. önsaks teggema selig machen. Svenske 18. saj I poolOnniß, sa. glückl. seelig [Glück]seel. önnis g. sa. Hupel 1818önnis, g. önsa (oder öntsa. Wl[Virumaal] selig, glückselig, glücklich. r.[Tallinna k] d.[Tartu k]önsaks teggema selig machen. önnis-teggija. r.[Tallinna k]önnis- oder önsa teggija. d.[Tartu k] Heiland, Seligmacher. bl.[piiblikeelene] önsakenne selig, glücklich. selt.[harva] r.[Tallinna k] d.[Tartu k] Wiedemann 1893õńńis G. õńsa (õńdsa, õńtsa) glücklich, glückselig, selig, weiland, Sagedus
16. sajandil - 28,12 Vormistik
Tekstiviited
Teemad: häälikumuutus, omadussõnatuletus
Kirjandus
|