õnnis

Sõna õnnis leidub juba 1535. aastal Wittenbergis trükitud Wanradti-Koelli katekismuses ja see on esitatud ka kõigis mahukamates eesti keele sõnastikes. Saksa vasteteks on enamasti antud selig, glückselig, glücklich (st ’õnnis’ ja ’õnnelik’).

Sõna õnnis käänamisel tüvesse tekkiv d (õndsa) on hääldamist hõlbustav lisahäälik, mida selles tüves algselt polnud. 16.–18. sajandi allikates d veel esile ei tule.

17. sajandil on mõni autor kirjutanud õnnis algusesse üsna järjekindlalt o (nt Georg Müller, Christoph Blume). See osutab, et paiguti hääldatigi õnnis veel algupärase o-ga, mitte õ-ga.

Õnnis on tuletis sõnast õnn. Liide -s (algläänemeresoome keelde rekonstrueeritult *-isa/-isä) näitab mingi tunnuse olemasolu, vrd nt soome kalaisa ’kalarikas’, meluisa ’lärmakas’, liivi joudzi ’tugev’ (joud ’jõud’), eesti ilus, elus, rõõmus jne. Seega õnnis inimene oli selle sõna algses tähenduses lihtsalt inimene, kellel on õnne. Piiblikeeles tähendus täpsustus.

lik-liiteline õnnelik on uuem tuletis, mis tuli ja jäi kasutusele võib-olla just seetõttu, et sõna õnnis tähendus oli muutunud. 17. sajandil oli niisuguseid omadussõnapaare teisigi. Näiteks rõõmus kõrval kasutati ka rõõmulik, ent neil kahel tähenduserinevust ei kujunenud ning lik-liiteline rõõmulik jäi kasutusest välja. lik-liide võib küll olla vana ja pärineda isegi algläänemeresoome ajast (vt Norvik 1954), aga näib, et vanemas keeles ei saanud seda lisada abstraktsetele nimisõnadele, nagu ilu, rõõm, valu, õnn. Alamsaksa -lik, rootsi -lig ja saksa -lich mõjul on eesti -lik kasutusvõimalused avardunud.

Tähendused ja näitelaused

Eddespeiti ninck Lapse kombel N. oppewat meile ned Sanat, Neile Pagkanalle tædta sako, ninck oma hend Iumala pohle keendket, eth eb v̈xikit Inimene lebbÿ tæma Hæ Tö ninck Tegko woÿ onsax sada, kuÿ v̈xpeines lebbÿ sen Vssu siße Ihm Chrm. (Müller 1604)
'Edaspidi ning lapselikult N. õpetavad meile need sõnad "paganatele saaks teatavaks ja nad pööraks end Jumala poole", et ükski inimene ei või oma hea töö või teoga õndsaks saada, vaid üksnes usu läbi Jeesusesse Kristusesse.'
agga kui Jummal 1517 õntsad Tohter Lutrid üllesärratas, kes seggaseks läinud usso õppetust pühhast kirjast selgeste innimeste kätte piddi murretsema: siis häwwis ka katoliki usk meie maal ärra … (Masing 1821)
'agga kui Jumal 1517. aastal õndsa dr. Lutheri kutsus, kes segaseks läinud usuõpetust inimestele Pühakirjast selgelt pidi kätte näitama, siis hävis ka katoliku usk meie maal ära ...'

Sõnaühendid

Õnnistegija

Meije ello agkas on taiwa siddes / kust meije kahs ohtame se önnistegkija / Jesusse Christusse / se Jssanda (Stahl 1638)
'Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat - Issandat Jeesust Kristust,' (Fl 3:20)

Esmaesinemus

1535

Nynck anna synu pöha [waym]u s[e]x tarbix / et meye keik[es] [pol]es muystama / mea meyle [önn]ys on (Koell 1535)
'Ning anna oma Püha Vaim, et me alati mäletaksime, mis meile õnnis on'

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

glücksälig / önnis / önsast.
Heyland onnestegkija.
salig machen / önsax tegkema.
saligmacher / önnistegkija.
Seelig / önnis / önsast.
Seligmacher / önnistegkija / ast.

Gutslaff 1648

Göseken 1660

Glücklich / glückselich / önnis.
heyland / onnis teggia.
Seelig / [beatus] önnis.

Vestring 1710–1730

Önnis. Selig G. sa
Önsakenne Diminut:
Önsaks teggema Selig machen
Kül se saab önsaks Das wird wohl gedeien.

Clare 1730

önnis gen. önsa, selig, glückselig, glücklich.
[önnis]teggija Seligmacher.
önsateggija [Selig]machend.

Thor Helle 1732

önnis seelig.
önnisteggija der Seligmacher.
önsaks teggema selig machen.

Svenske 18. saj I pool

Onniß, sa. glückl. seelig
[Glück]seel. önnis g. sa.

Hupel 1818

önnis, g. önsa (oder öntsa. Wl[Virumaal] selig, glückselig, glücklich. r.[Tallinna k] d.[Tartu k]önsaks teggema selig machen.
kül se saab önsaks es wird wohl gedeihen. r.[Tallinna k]
önnis-teggija. r.[Tallinna k]önnis- oder önsa teggija. d.[Tartu k] Heiland, Seligmacher. bl.[piiblikeelene]
önsakenne selig, glücklich. selt.[harva] r.[Tallinna k] d.[Tartu k]

Wiedemann 1893

õńńis G. õńsa (õńdsa, õńtsa) glücklich, glückselig, selig, weiland,
küll se sāb õnsaks es wird wohl gedeihen,
õńńis-tegija (bl), õńsaks-t. Heiland,
kõ͜ige õńsa kewade den ganzen lieben Frühling hindurch,
surnud õńsad die seligen Dahingeschiedenen,
õńńis Luterus der selige Luther, —
õńńis õpetaja = a͜uus õ., kõrgest’-õ.,
õ. kuniṅgas der hochselige König.

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 28,12
17. sajandil - 13,44
18. sajandil - 3,09

Vormistik

a.nim.
   16. saj önnys, önnis
   17. saj önnis, oñis, onnis, önniß, öñis, önñis
   18. saj önnis, öñis, öñnis
a.om.
   16. saj önsa
   17. saj önsa, onsa, ensa, önsan, onsan
   18. saj önsa
a.sisseü.
   18. saj önsan
a.seestü.
   17. saj önsast
   18. saj önsast
a.alaleü.
   17. saj önsalle
a.alalü.
   17. saj önsal
a.saav
   16. saj önsax
   17. saj önsax, onsax, önsas, ensas, önsaß
   18. saj önsaks, önsas, onsaks
m.nim.
   16. saj önsat
   17. saj önsat, onsat
   18. saj önsad, önsa
m.om.
   17. saj onsade, önsade, onsate
a.nim. keskv.
   17. saj önsamb
   18. saj önsamb, önsam

Teemad: häälikumuutus, omadussõnatuletus
Kirjandus
•M. Norvik, Eesti lik-sufiksist. – Keel ja Kirjandus 1959, nr 1, lk 29–31.
Sisu viimati muudetud 22/07/2022
Külli Prillop