Omadussõna õel esineb vanades tekstides alates 17. sajandist. Näiteks Heinrich Stahl (1637) on seda kasutanud Lutheri laulu „Christum wir sollen loben schon“ tõlkes, nähtavasti saksa sõna gering ’tühine, tähtsusetu’ vastena. Heinrich Gösekeni sõnastikus (1660) tulevad välja tähendused ’halb; kuri; kelm’, ära on toodud ka õel rohi ehk umbrohi. Piiblitõlgetes leidub õel tähenduses ’(sala)kaval, kelm, jumalatu’. Luther on samades kirjakohtades kasutanud sõna gottlos ’jumalatu’ ja enne 1739. aasta Piiblit on ka eesti tõlgetes enamasti just jumalata (nt Gutsalffi tõlge u 1648–1656) või jumalakartmata (nt Virginiuste tõlge 1687–1690), harvem kõver, tige vms (vt EPAK). Tänapäevane põhitähendus ’pahatahtlik, kiuslik, tige (ja seda väljendav)’ muutub tekstides sagedaseks alles 19. sajandil. ♦ Õel on kõige vanemates põhjaeesti allikates kirjutatud kas kujul höhl (loe: hööl) või höel, 18. sajandist alates valdavalt öäl. Lõunaeesti allikates on tavalisim kuju öel. Mõni autor lisab sõna algusesse ka h. Tõenäoliselt hääldati öel ja öäl kahesilbilisena (õ-el). Seda võib järeldada Wiedemanni sõnastiku (1893) põhjal, kus ühte silpi kuuluvad järjestikused täishäälikud on järjekindlalt märgitud kaarekesega (nt ka͜uge), aga eri silpidesse kuuluvad täishäälikud on ilma kaarekeseta (nt kajema ehk kaema, niisamuti ka hõel ja hõäl). Silbipiir vokaalide vahel ning tähendus ’(sala)kaval, kelm, jumalatu’ viitab võimalusele, et eesti õel on seotud soome sõnaga ovela ’leidlik, osav; salakaval, kurikaval, õel’. |
Tähendused ja näitelaused'(sala)kaval, kelm, jumalatu'Ei olle mitte hea öälast luggu piddada, ja ühhe öige öigust kohtus köwweraks pöörda . (Piibel 1739) Minna ollen öäl, mikspärrast pean ma tühja waewa näggema ennast wabbandades? (Piibel 1739) Nenda peab üks höel allati teist kartma ja pealegi temmaga leppima . (Schüdlöffel 1843) 'pahatahtlik, tige'Olleks Mall omma woöra laste wasto kül pahha ja öäl olnud, agga muido nende ihho ja hinge eest hoolt kannud, siis woiksime sega weel leppida; agga kurri emma ei holinud neist middagi. (Jannsen 1864) Esmaesinemus1637Se önnis loja keickest asjast / wottis hendesse pehle öhe höla sullase iho ... (Stahl 1637) Vanades sõnastikesStahl 1637— Gutslaff 1648— Göseken 1660arg (böß) kurri / höel / a.#schicht / höhl / vide Reyhe. Schlim / (malus böß) kurri / höhl / kagga. Gestanck / höhl hais unkraut / (zizania) höhl (lihck) Rohhi / ümb Rocht / ümb Rohhist. nichts wehrtester / (nequissimus) keicke höhlamb / keike herrise herrisemb. schelm / (nebulo) herris. üx höhl / kurri / tigge / wallato / kölbamatta Innimenne. Vestring 1720–1740öäl pl. lad böse, arg, gottlos Öälus die Bosheit, Tücke, Arglist. Clare 1730öel vel höel Innimiñe, ein verdrießlicher Mensch. Thor Helle 1732öäl, öälaste schlimm, arg. adv. Svenske 18. saj I pool— Hupel 1818öäl, a, adj. öälaste, ad. arg, gottlos, verrucht, boshaft. r.[Tallinna k] öälus Gottlosigkeit, Argheit. r.[Tallinna k] öel widerlich; verdrießlich (Mensch) d.[Tartu k] Wiedemann 1893hõel G. höela (hõäl, höelas, höelik) bös, boshaft, tückisch, arglistig, verdriesslich, schlecht, hõelus G. hõeluze (hõälus) Bosheit, Gottlosigkeit, Tücke etc. (vgl. hõel), Sagedus
16. sajandil - 0,00
Vormistikõel
õelus
Teemad: tähendusmuutus, piiblitõlge, põhjaeesti keel, lõunaeesti keel, soome keel
Kirjandus
|