Õdang ’õhtu’ leidub kõigis mahukamates 17. sajandi lõunaeesti allikates: Joachim Rossihniuse teostes (1632), Virginiuste Wastse Testamendi tõlkes (1686) ning Johannes Gutslaffi piiblitõlkes (u 1648–1656) ja grammatikas (1648), samuti 18. sajandi I poole käsikirjalistes lõunaeesti sõnastikes. Kasutati ka tuletist õdangune ’õhtune’. ♦ Tänapäevaste murdeandmete järgi oleks ootuspärasem hoopis sõnakuju õdak (õtak, õdag, õtag) lai levik, ent seda vanades kirjapanekutes teadaolevalt kasutatud pole. Murdekogujad on variandi õdak üles märkinud kõigist lõunaeesti murrakutest peale Mulgi, variandi õdang aga ainult Puhjast, Helmest ja Rõugest (vt VMS). Saareste (1955: 86) murdekaardil on õdang veelgi haruldasem – teada ainult Vastseliinast. Sarnast k- ja ng-lõpuliste sõnakujude varieerumist esineb muudeski sõnades, nt Rossihnius on kasutanud nii hoomok kui hoomonk ’hommik’ (VMSi järgi öeldakse Lõuna-Eestis üldiselt ommuk, Põlvas, Vastseliinas, Rõuges ja Räpinas ka hommong; vt ka ALFE 2004: 296), Lutsi keelesaarelt on üles märgitud nii istak kui istang ’hilisõhtu’ (EMS), Salme Tanning (1955: 133) osutab, et elavast murdekeelest on kadunud veel Wiedemanni sõnastikus (1893) esitatud astang ja viidang, kuid Setust on teada k-lõpuline astuk ning Kodaverest viidak ’längus koht teel’, jne. -ng ja -g/-k sünonüümsust on oma grammatikas maininud juba Wiedemann (1875: 166, 177). Murdeandmed koos vana kirjakeele andmetega näitavad, et üldiselt on -ng aja jooksul taandunud -k ees ja nii tuleks oletada, et lõunaeesti keeles ongi õdang vanem sõnakuju kui õdak. Helmi Neetar (1990: 50) märgib, et murrakuti ja sõnuti on võinud n klusiili eest kaduda, nii on ka näiteks kuningas asemel mõnel pool kunigas (sh Mulgis, Nõos, Vastseliinas, Setus). Samas ei pruugi ng olla päris alati primaarne, nt laensõna palak(as) ’voodilina jm’ on Läänemaal (aga mitte Lõuna-Eestis) mõnes murrakus palang(as) (Neetar 1990: 135). |
Tähendused ja näitelaused'õhtu'Seperräst walwke: (Sest teije ei tijä mitte / kunnas se Maja Essand tulleb / Öddangul / echk kesk Öhsel / echk Kikka Ajal / echk Hommungult: (EPAK: Wastne Testament 1686) õdangune 'õhtune, õhtu-'Se Öddankone Palwus (Rossihnius 1632) SõnaühendidõdangumaaEnge minna ütle teile , palju sahwat tullema se homoko ninck öddanko mah sissest, ninck Abrahammi, ninck Isaacki ninck Iacobi kahn taiwa ricku sissen istma. (Rossihnius 1632) õdangu sööm-aeg 'õhtusöömaaeg'petrus enge kähndis hendast ümber n. neggi sedda Jüngrit p[er]ran keuwat, Kumba Iesus armsaste piddi, ke ka sel öddanncko söhm ajal olli t. rinna pähle lemmehenut, n. üttelnut: Kehs om Ken sinno erraannab? (EPAK: Gutslaff 1648?–1656?) Esmaesinemus1632Selsammal kombel wöt temma kahn se Karrika, perrast sedda öddanko söhmaicka, tennas ninck andis se neile, ninck laus: Wötket ninck Iohket kihck sählt sissest, sesinane Karrick om se wastne Testament minnu Werre sissen, kumb teije ninck paljude ehst errawallatut sahb, (Rossihnius 1632) Vanades sõnastikesStahl 1637— Gutslaff 1648Abend Oddanck / u / Göseken 1660— Vestring 1720–1740Öddang Der Abend [Tartu k] Clare 1730Öddang, o, der Abend. Thor Helle 1732— Svenske 18. saj I poolÖddang, o. Abend Hupel 1818öddang, o, Abend. Western d.[läänepoolne tartu k] öddangunne, gutse. it. öddangone, abendlich. adj. d.[Tartu k] Wiedemann 1893õdaṅg G. õdaṅgu (d, S, SO)[Tartu k,põhjaeesti kirjakeelega Viljandimaa, põhjaeestikeelne Tartumaa] (õtak) Abend, õdaṅgide (d)[Tartu k]Abends. õdaṅgune G. õdaṅguze, õdaṅgutse (d, SO, S) (õdagune) abendlich, õtak G. õdagu (d)[Tartu k] = õdaṅg, õhtu. Sagedus
16. sajandil - 0,00 Tekstiviited
Teemad: lõunaeesti keel, tuletusliited
Kirjandus
|