Ä

Eesti Postimehe lisaleht, 2. juuni 1871

Ärkamisaegseid mõtteid uutest sõnadest

Allikas Eesti Postimehe lisaleht, 2. juuni 1871 jj. 

Kas Eesti keelele uusi sõno tarwis.

Jakob Hurt

Uuemal ajal leiame Eesti raamatutes sagedaste sõno, mis meie senni mitte kuulnud ei ole. Kirjamehed on neid muist mõnest wõerast keelest wõtnud, muist mõnest enam ehk wähem tundmata Eestikeele küla ehk kihelkonna murdest kirja pannud, muist jälle ise üsna uuest teinud. Raamatute kirjotajad on arwanud, nendega Eestikeelt rikastada ja kaunistada. Aga mis peawad lugejad sest sõna sepitsemisest arwama? Peawad nemad ka uskuma, nõnda kui sõna sepad ise, et meie kirjakeel seda wiisi rikkamaks ja kaunimaks, selgemaks ja täielisemaks saab, wõi on neil õigus ütelda, et nõnda keelt "solgitakse" ja selguse asemele wiimati segadus sünnib?

Asi on tähtis kül, et temast siin paari sõno kõneleme. Kirjameeste sõna sepitsemise himo näitab praegu enam kaswawat kui kahanewat ja lugejal on täis luba, otsust nõuda, mis tarbeks Eestikele kirja muudetakse.

Aeg, mis meil praegu käes, on kõigiti üks tähtis aeg. Igal pool ja igapidi Eestimaal püütakse elo ja olo parandada. Mis wanast wigaline ja puuduline oli, seda tahetakse täielisemaks teha. Mis wanast wiltu ja wõeriti oli, seda õiendatakse. Mis üsna kõlwatumaks läinud, kisotakse kogoni maha ja wisatakse metsa. Mis senni olemaski ei olnud, aga nüüd tuloline ja tarwiline leitakse olewat, seda soowitakse ka meile ja kantakse hoolt, et meie tulolise ja tarwilise asja kätte saame. Paks udu, mis mitu sada aastat Eestimaad kattis, kergib enam ja enam ja isamaa armastus loodab, et ta wiimati kogoni kaob ja päikese terad täie heleduse ja kuumaga ka Eestimaa pinda kostitawad ja walgustawad.

Meie ei saa mitte paljo eksima ega liig kõrgest kõnelema, kui praegust aega Eestirahwa ärkamise ajaks nimetame. Kes ja mis meid äratanud, selle järele siin uurida, ei ole meil praegu asja, niisama wähe kui sest seletust teha, et ükski ärkamine weel täieline ja teraw elo ei ole, waid ärkajatel loomulisel wiisil weel kõigil, ühel enam tõisel wähem, pää uimane, silmad segased ja sellepärast ka käik kange ja wankuw. Aga ärkamine ise on tõsi ja iga tundja süda rõõmustab sest.

Uus elo, mis meil ärkamas, toob meile ka uusi asjo, uusi töid, uusi tallitusi, uusi arwamisi ja uusi soowimisi, mis meie esiwanematel tundmata oliwad. Teaduse piir ajetakse laiemale, mõtlemine tungib sügawamale, seletamine ja wahetegemine tarwitab suuremat terawust. Aga uutel asjadel, uutel töödel, uutel tallitustel peawad ka ommeti omad nimed olema, nimeta ei jäeta jo wähemat kui kassipoega ega tühjemat kui tühja tähja tööd. Uusil mõtteil, uusil teadusil, uusil seletusil peawad ka uued sõnad olema; wanad ei käi nende kohta, neid on esiwanemad tõiste asjade tarbeks sünnitanud; nemad ei jõua kõiki tarwitusi ära täita.

Nõnda kui iga riie mitte igale mehele ei sünni, nõnda ei wõi ka iga sõna iga asja kohta käia, olgu sõna iseenesest kui kallis ja kaunis, kui selge ja sündis tahes. Nõndasamati ei saa iga riistaga mitte iga asja tehtud. Osawad mehed teewad kül ainsa kirwega mõnikord kaunist tööd, aga kes tahaks siis sellepärast saage, hööwlit, oherdit ja muid meistri riisto ülearwo asjadeks tunnistada? Ei! Mõistlik mees peab neid kalliks asjadeks ja soowib, et tööle tuloks ja meistrile mõnosaks abiks weel uusi ja paremaid riisto wälja arwatakse ja kätte muretsetakse.

Ka meie mõtetel on omad riided ja meie kõnel omad riistad ja need on keele mitmesugused sõnad ja keele mitmesugused käänud. Mida sündsam mõttel riie, seda nägusam ja selgem on mõte; mida rohkem kõnel riisto, seda enam tööd wõib kõne teha; mida täielikumad need riistad, seda täielisem saab ka töö olema.

Keel, mis meie kõneleme jä kirjotame, on waimu awaldusnõu. Kaswab waim tugewamaks ja targemaks, läheb tema tööpõld laiemaks, nõuetakse tema käest täielisemat tööd, siis peab ka keel kaswama ja täielisemaks minema.

Iga uus elo tarwitab uut awaldusnõuo. Seda loeme, et kül mõistukõne wiisi, siiski wäga selgeste jo pühas kirjas Matteuse raamatus (IX, 16.17): "Ükski ei pane wanumata riide tükki wana kuue pääle, sest see paik kisub midagi ära kuuest ja auk saab pahemaks. Ei panda ka mitte wärsket wiina wana nahkastjate sisse, muido lõhkuwad need nahkastjad lõhki ja wiin saab pillatud ja nahkastjad lähewad hukka: waid wärsket wiina peab uute nahkastjate sisse panema, siis seisawad mõlemad terwed." Seesinane mõistukõne käib pühas kirjas kül sügawama asjade kohta, kui need on, kellest siin räägime, aga et ta mõistukõne on, siis sünnib tema ka seie wäga häste. Meie elo on uuenemas ja sellepärast peab ka meie keel, kelle läbi waim ennast ilmutab, uuenema. Meile on uusi sõno tarwis. Mõne wana käänu paitamine, sõna sõna pääle lippimine, et sedawiisi senni tundmata asjo tähendada ja tumedust seletada, ei kõlba kuhugi; see on hilpharaka tego ja hilpharaka nägo. Mõnele wanale sõnale wägisi üsna uut tähendust anda, on niisama paljo kui wanasse astjasse uut wiina walada. Wana sõna ei jõua igakord uut asja ära tähendada ja auus astja, mis senni nii kindel ja kiiduwäärt olnud, saab asjata wenitatud ja lööb temale rike külge. Uus asi, mis täielt ja terwelt kätte pidi antama, wõib üksi poolikult ja puudulikult ette pandud saada. Meile on, peame jälle ütlema, uusi sõno hädaste tarwis. Sellepärast ärgu pangu keegi seda imeks, kui see ja tõine kirjamees neid otsib ehk sünnitab ja oma töö juures tarwitab.

Pääle selle peame weel üht iseäralist asja meele tuletama. Jo mõni aeg soowitakse mitmelt poolt, ja soowitakse õigusega, et Eestimaal mitmes kohtus ja muus kohas, kus senni Saksakeelt räägiti, edespidi asjo Eestikeeli peaks ajetama, Eestikeeli otsust tehtama, Eestikeeli kirjotatama ja kirjo wahetatama. Tahetakse ka, et meie suuremais linna koolides ka Eeestikeelt õigeste mõistma ja kirjotama saaks õpetatud.

Aga nõnda kui meie keele asjad praegu seisawad, on see soowimine ja tahtmine raske täita. Mine sa senna ehk tõise kohtusse ja nõua sääl Eestikeele asja ajamist, siis saawad kohtu ammetnikud sulle kohe kostma: "Armas sõber! See on wõimata. Eestikeel ei kanna kõik ära ütelda ja täieste kirja panna. Tal puudub sõno sadande kaupa. Eestikeel on weel wähe haritud ja meie peenikesed ja sügawad seletused tarwitawad täielisemat mundrit."

Olgu ka, et mitukord puuduline Eestikele tundmine puudused suuremaks teeb, kui nemad tõeste on, ehk wahest sääl wea leiab, kus wiga olemaski ei ole, siiski oma jago õigust jääb ikka ütlejatele. Meie praegune kirjakeel on seks weel wäga puuduline, et temas kõiki soowitawaid asjo ajada ja kirja panna. Tahame meie Eestikeelt kõrgemais koolides õpetada lasta — ja seda tahame meie ommeti, — ja soowime meie suuremaid asjo Eestikeeli ajada — ja seda soowime meie ommeti,— siis peab meie kirjakeelt weel häste haritama ja rahwas peab harimist kannatama. Keele harimise tööst on uute sõnade otsimine ehk sünnitamine tähtis ja tarwiline jago; temata keel täielisemaks ei saa.

Soowime meie oma emakeelele igapidi edenemist, siis peame ka uusi sõno wasta wõtma. See on siin meie seletuse lühikene summa.

Et asi nii on, siis ei tule meil enam küsida ja waielda, kas Eestikeelele uusi sõno tarwis, waid meie peame üksi küsima ja ära kostma, kust ja kudas meie neid kõige paremine saame? Tuleb uus sõna ehk kõne käänd lugedes ette, siis ei tohi meie enam nuriseda ja uriseda, et ta ette tuleb, waid peame temalt üksi passi nõudma, kas tal õigus ette tulla ja Eestikeeles kodaniku õigust nõuda?

Jo õige küsimine ei ole siin kerge ja weel raskem on õige kostmine. Seda tunnistab ka eksitee, mis kirjamehed uusi sõno otsides ehk sünnitates senni sagedaste käinud. Mis meie omalt poolt hääks kiita ja nõuuks anda mõistame, tahame kohe alamal awaldada.

Tuttaw asi on, et, kui kellelgi midagi omast käest puudub, siis tema hää naabri kaest laenab. Ka keeled laenawad sedawiisi ükstõise käest ja igal keelel on oma jago laenatud sõno. Sellepärast on Eesti kirjameestel täis õigus, mõnd sõna mõnest wõõrast keelest wõtta, kui sõna kena ja meile sünnib ja oma keele waraga häste korda ei saa.

Laenamine sünnib siis kõige kergemine ja kõige loomulisemalt, kui mõni asi, mis meil wanast kogoni tundmata oli, ka meie maale jõuab ja siin tuttawaks ehk pruugitawaks saab. Enamiste ikka tuleb asjaga ka tema nimi üle piiri ja wõetakse, nagu iseenesest mõista, asjaga ühtlasi wasta. Sedawiisi on jo meie esiwanemad wanal ajal paljo asjo muialt saanud ja asjadega rändasiwad ka nende nimed Eestimaale.

Meie esiwanemad oliwad esialgu karjahoidjad ja jahimehed ja toitsiwad sellega oma pääd; põllu harimine oli kõige wanemal ajal tundmata. Kui teda naabrite käest tundma õpiti, laenati ka hulk uusi sõno tema tarbeks, nii näituseks: wanast Skandinawia keelest adr, wanast Saksakeelest äes ehk äk ja põld, wenekeelest sirp. Wana Skandinawia rahwaga läbi käies ja kaubeldes laenati neilt ka: kaup, mõõt, pund, noot, humal ja jõulu nimi, wana Saksa rahwa käest weel: leib, lammas, aganad, mõõk, muld, Wenelaste käest weel: akan ja nädal. Leedo rahwas andsiwad meile kirwe ja kõbli. Pääle nende sõnade on weel mitu tõist wana Eesti sõna wõõrast soust ja muialt tulnud.

Iseäranis paljo uusi sõno on Eestikeele Saksakeelest tulnud, sest Saksarahwaga on Eestlastel igal ajal kõige enam kokkopuutumist olnud ja Sakslaste läbi oleme meie hulga uusi asjo tundma õppinud. Uuemad laenud Saksa keelest on näituseks: lühter, hööwel, meister, peegel, kelder, naaber, massin ja paljo muid.

Sõnad, mis meie sedawiisi kas Saksamaalt wõi Rootsist wõi Wenemaalt saanud, ei ole igakord ka sääl sündinud, waid nad on ka sinna wanast muialt tulnud. Nii on nimelt meil paljo sõno Saksakeelest, mis mitte päris Sakslased ei ole, näituseks arst, piiskop, preester, kool, mis kõik sündimise poolest wanad Kreeklased on, ehk kantsel, pasun, noot, pulber, mis jälle selged Roomlased, hulk muid jäägu weel arwamata. Mõni sõna on sedawiisi mitu maad ja mitu rahwast läbi käinud, enne kui meile jõudis. Sõna massin, näituseks, sai meile Saksa keelest, aga senna tuli ta Prantsuskeelest, Prantsuskeele jälle Ladina ehk Roomlaste keelest, Roomlastele sai ta Kreekamaalt, kus Europa waimuharimise ja kõige sügawama tarkuse wana ja kindel põhi leida.

Keeled on siis nagu hääd naabrid: nad laenawad ükstõisele ja awitawad sedawiisi ükstõist. On lugu iga aja ja iga keele kohta nõnda, siis ei tohi see lugejal ime olla, kui Eesti kirjamehed ka meie ajal mõnest muust keelest laenu wõtawad.

Aga rikkumata seaduseks laenates olgu igakord esiteks see, et meie mitte asjata ei laena. Asjata on iga laen, mis mitte puuduse pärast ei wõeta ja tarwitust ei täida, waid mis tühjast mõtteahtrast tujust tuleb ehk sest ahtakesest arwost, kui oleks külaleib igakord puhtam ja parem. Niisugune asjata laenamine on, nõnda kui muido inimese elos, niisamati ka sõnade poolest alati nurjatu, rikub auu ja ei too ühtigi tulo.

Kül on ka meie esiwanemad mõne sõna asjata laenanud. Meie põhjapoolne Eestikeel, näituseks, on enesele oma "pruudi" Saksamaalt toonud, mis sugugi tarwis ei olnud, sest meil on isegi oma ilos "mõrsja", keda Wõro ja Tarto rahwas weel tänase päewani enam armastawad, kui tähendatud wõõra maa naesterahwast. Asjata oli ka "haamri" laenamine; meie arwates wõib wana Eesti "wasaraga" niisama täieste ja tubliste raua pihta paugutada, kui nimetatud wõõra riistagagi. Aga niisugused wana rahwa eksitused ei ole jo seks sündinud, et meie niisamati eksima peame. Igamees ja lapski jo teab ära, et eksitused mitte eeskirjaks ei ole, mis meie järele peame tegema, waid manitsuseks, mis meie mitte tegema ei pea. Meie esiwanemad oliwad niisamati inimesed, kui meie ja muudgi, ja et nad eksinud, ei ole sellepärast ime. Aga ime oleks, kui meie, wiga ära tundes, siiski tõisiti ei teeks, waid weel päälegi asjata sõnade laenamist esiwanemate eksitusega wabandaks.

Mõistlikul lugejal on kül kõik, mis praegu ütlesime, jo iseenesest selge ja mõni arwab sellepärast mino arotamist asjata ruumi raiskamiseks. Aga kahjo, kõik ei ole nii mõistlikud. Mõned poolest haritud Eestlased elawad sagedaste ka pea poolest wõõra keele laenu waral. Pea iga tõine sõna nende suus on wõõrast keelest wõetud. Nad ei tereta nõnda kui muud Eestlased, waid ütlewad "Morgen" ehk "Traastu". Nad ei "tallita" mitte, waid "wirtsahwtiwad". "Meelitamist" nad ei taha, neil on «meiheldamine" armas. Oma wana "ono" ja "lelle" nad ei tunne, neil on uued "onklid". Mõne aja eest sõrmitasime üht pisukest Eestikeele raamatukest ja pidime sääl Eestikeeles sündinud kirjamehe käest midagi "rüüstri puust" kuulma; wist on see meie Eestirahwale paljo parem ja selgem kui "jalakas". Iseäranis hull on mõistmata keelte segamine mõnikord linna paigus ehk mõnes mõisas. Sääl pannakse lapsi „wiije" sisse ja „wiijitakse" senni kunni lauda "tekitakse"; sääl seotakse "huudid" "pintwaadiga" "nage" külge ja tehakse ma ei tea mis weel ära. Niisugust kõnet ei ole meie mitte üksi teenija tüdrukute suust kuulnud, waid ka mitme mehe suust ja meestel peaksiwad ommeti pitkemad arud olema. Eneste meelest wõiwad mehed nõnda tehes kül targad ja terased olla, aga tõe poolest on nisugune kõne niihäste oma kui ka wõõra keele rikkumine, targematele naeruks ja naljaks, hambameestele parajaks pilkamise sihiks, keele solkijatele enestele häbiks ja teotuseks. Iga mõistlik mees seda narritõöd põlgab ja laenab üksi siis, kui häda seda tegema sunnib.

Aga on niisugune hädakord käes ja meie peame laenama, siis palume tõiseks igaüht, aga iseäranis kirjamehi, terawaste ära kaaluda, kust ja kudas kõige parem laenata. See ei üle ükskõik, kust ja kudas sõna wõõraste käest wõtame ja oma kirja paneme. Igal keelel on oma iseäraline loom ja sõnade wäljaütlemise wiis ja mõlemad lähewad mõne tõise keele loomust ja wäljaütlemise wiisist sagedaste wäga kõrwale. Nii on, näituseks, Wene ja Prantsus keelel hulk hääli ehk tähti, mis Eestikeeles puuduwad: Sõnad, kus neid hääli sees, on Eestlasel wäljaütlemata asjad, nad Eestikeele sellepärast ka ei sünni. Ja weel midagi. Sõna wälja üteldes saab mõni silb enam, mõni jälle wähem kuuldawaks tehtud, aga üht iseäralist silbi kuuleme igakord ikka kõige selgemine; tema pääle langeb, nõnda kui keeletargad ütlewad, hääle rõhk ehk aktsent. Eestikeeles kannub rõhk alati sõna esimese silbi pääle, aga mitmes muus keeles wäga sagedaste ka kogoni tõise paika, Prantsuskeeles, näituseks, alati sõna wiimse silbi pääle. Niisugused tõist wiisi rõhutud wõõra keele sõnad ei taha ka meile häste sündida. Meie peame siis kirjameestele ütlema: Wõõrast keelest wõetagu igakord niisugune sõna Eestikeele, mis oma häälte ja rõhu poolest meile põige sündsam. Kui ühes keeles teda ei leita, siis otsitagu mõnes töises haritud Europa keeles, kas tema meile kaunist abi ei wõi anda. Mida enam keeli kirjamees mõistab, seda kergem saab temal tarwiliste sõnade otsimine ja leidmine olema.

Peaks lugu niisugune olema, et ükski wõõras sõna meile häste ja täieste sündida ei taha, aga laenama peame, siis muudetagu laenatud sõna mõistlikult häälte ja rõhu poolest nii ära, et ta Eestikeelele kohaliseks saab, et temale nagu Eesti nägo ja Eesti hääl saab. Hääd eeskirja, kudas seda teha ehk kudas sõno muuta, annab meie keel ise. Eestikeel on hulga wõõraid sõno jo ennewanast wasta wõtnud, aga mitte kõik nõnda, kuida nad esialgu omas sündimise keeles wälja näitasiwad ja kõrwa kõlasiwad. Ta on neid mitmet wiisi muutnud ja mõni wõõras sõna on Eestimaal nii tõiseks näo ja hääle poolest läinud, et teda päris Eestlaseks arwata wõiksime ja suurem jago rääkijaid ka tõeste arwawad. Nii näitab meie tuttaw riist "wikerpuur" nagu eht Eestlane wälja ja teeb häält nõnda kui mitu muud Eesti sõna, aga ta on siiski Sakslane sündimise poolest ja kõlab Saksakeeles "Zwickbohrer". Ehk tunneb paljo kõnelejaid ära, et "pansplii", mis aptekist ostame, ka wõõras nimi, Saksakeele sõnadest "Spanische Fliege" saanud? Ka "aptek" on meile muialt tulnud, meile nimelt Saksa keelest, aga Saksakeele jälle Kreeka keelest, kus sõnal pitkem kasw oli: "apoteeke". Neis ja mitmes muus sõnas on Eestikeel wõõrad hääled enam ehk wähem meie suu ja kõrwa kohaliseks muutnud. Seda pangu Eesti kirjamehed tähele ja muutku siis uusi sõno nõnda, kuida see meie keele loomuga kokko sünnib ja ärgu toogu meile mitte külalisi, mis meie silm ega körw ei kannata.

Nõnda kui wõõrast häält meie keel muudab, niisamati muudab tema ka wõõrast rõhku, kui see meile ei sünni. Eestlane paneb ka wõõra keele sõnadele rõhu esimese silbi pääle. Wõõra keele sõnadest "Tenòr", "majàk" (tuletorn), "Prophèt", "Rekrùt" (kõigil hääl wiimse silbi pääl), "kopeìka", "Kapèlle", "Tabèlle", (hääl kõigil keskmese silbi pääl) sünnib Eesti keeles: tènor, màjak, pròhwet, nèkrut, kòpikas, kàbel, tàbel (kõigil hääl esimese silbi pääl, Eestikeele loomu järele). Selle järele oleme ka meie wõõra keele sõnadest "Visier" (rüütlite näowari) ja "Vasàll" (keskaja laenumees), kellel rõhk wiimse silbi pääl, sõnad "wisir ja wasal" teinud, kellel rõhk esimese silbi pääle tuleb panna. See peab keele seaduste järele nii sündima ja soowime et kirjamehed mitte tõisiti ei teeks. Sõnad, kellel rõhk tõisiti langeb, on Eestlasele liig wõõrad, ta neid hää meelega omaks ei wõta. Sellepärast ei ole ka sõnadel, nagu "kultuura" (hääl keskmist silbi pääl) ja "kubiik" (hääl wiimse silbi pääl), mis uuemal ajal kirjades näinud ja kõneldes kuulnud oleme, meie arwost sugugi lootust, sel näol Eesti keeles elama jääda. Sõnast "kubiik" on ka Eestlased mitmes paigas juba "kúbik" (hääl esimest silbi pääl) teinud ja kõnelewad „kúbiksüllast" ja "kubikjalast".

Arwab ehk mõni kirjamees, et, kui tema wõõraid sõno muudab, tema siis wõõrale keelele liiga, ehk Eesti keelele häbi teeb, siis peame temale wastama, et niisugune kartus asjata on. Iga keel teeb seda ja muudab wõõraid sõno, kui nad häste emakeele loomu ei olle. Nõnda teeb Saksakeel, nõnda teeb Wenekeel, nõnda tegiwad wanad Kreeklased, nõnda wanad Roomlased, ja need mõlemad iseäranis tallitasiwad wõõraste sõnadega wäga oma arwamise järele ja waba wiisi. Ruum ja koht siin ei kanna näitusi ette panna, aga asi on ise täieste tõsi.

Selle järele, mis ülemal seletasime, peame siis, kui kirjamehed meile sõno laenawad, nõudma, et nemad laenates kaht seadust iseäranis tähele panewad: Esiteks olgu wõõra keele hääled, tõiseks sõna rõhk Eestikeele loomu, ehk mõlemad muudetagu sedawiisi sündsaste ümber, et nad meie loomu saawad.

Nagu lisaks neile seadustele paneme weel kaks soowi juure.

Sügawamaist teaduse asjost rääkides peame sagedaste Ladina ehk Kreeka keele sõno tarwitama. Nad on, igas haritud Europa keeles pruugitawad ja wana waimu harimise seemnega mitme saa aasta eest Roomast ja Kreekamaalt muiale Europasse tulnud. Ka Eestikeel ei wõi neid kogoniste pruukimata jätta. Aga meie kirjamehed panewad neid enamiste sel näol Eesti kirja, mis neile Saksakeeles on saanud. Et see nii, on kül kerge ära seletada; suurem hulk koolitatud Eestlasi on wõõraist keeltest Saksakeelega kõige tuttawamad ja Saksakeele läbi oleme meie enamiste kõik siin maal sügawamaid asjo tundma õppinud; sellepärast sünnib see ka wäga ruttu, et meie Ladina ehk Kreekakeele sõna sel näol Eestikeele wõtame, mis Saksa suu temale andis; aga igakord ei ole see nägo meile armas ja meie kõrw soowib tõist häält. Siin peame kirjameestele meele tuletama, et mitmel niisugusel sõnal wanas päris Kreeka ja Ladina keeles hääl ja nägo oli, mis meile paljo sündsam, kui Sakslaste muutmine. Kreeka keeles ei ole paljo hääli, mis Eestikeele häältest tõisiti käiwad, ja Ladina keelel üsna üks ainus; meile siis päris Kreeka ja Ladina keele sõnad rasked wälja ütelda ei ole. Ka armastawad mõlemad wanad keeled enam häälega tähti kui hääleta tähti, mis jälle meil niisama. Sellepärast on mitu sügawama teaduse sõna meile päris Kreeka ja Ladina keelest palju sündsamad, kui et meie neid Saksa ehk muu keele abi ja muutmise läbi enesele wõtame. Nõnda on, näituseks, Kreeka sõna "muusika" omas Ladina keele näos meile paljo armsam, kui saksakeele riides, kus ta "musiik" (hääl wiimse silbi pääl) kõlab, ja Kreeka wiis "akadeemia" (üks iseäraline õpetatud meeste selts) sündsam, kui "akademii", kudas nimi Saksakeeles kuulukse. Et mõnikord siiski ka Saksa wiis meile sündis ehk sündsamgi wõib olla, on niisamati tõsi. Meie ei taha jo oma tähendustega seda wiisi üsna ära laita Eestikeele kohta, waid meie tahtsime selle kõrwal ka tõisi teesid näidata, mis kirjamehed mõnikord paljo paremine käia wõiwad. Et edespidi seda teed ka mõnikord, kui sündis, käiakse, on üks minu tähendatud soowidest.

Minu tõine soow on see, et Eesti kirjamehed Soome keelt tundma õpiksiwad. Soome keelt on hää aeg waremine harima hakatud ja ta on mitmes tükis meie keelest rikkam. Et seesama keel ühtlasi meie keelele ka wäga ligimene sugulane on, siis wõib iga terawam mõistus kergeste arwo saada, et meie säält omale kirjakeelele wäga hääd ja kaunist abi rohkeste tuua wõime. Soome sõnad käiwad nii wäga meie sõnadega kokko, et meil wähe muutmist tuleb, mõnikord teda sugugi tarwis ei ole.

Kudas Soome keele sõnad, meie keele sõnadega kokko seatud, wälja näitawad, tunnistagu järgmesed näitused. Soomekeeli: iho, raha, talo; maa, kuu, puu; oras, waras, warras; paljas, kaunis, hius; hammas, lammas, sammas. Need ja paljo tõisi sõno on Eeestikeeles niisamasugused, näo ja hääle poolest. Mõnel jaol on kül wahe, aga see on nii weikene, et teda tähelegi ei pane. Soomekeeli: nahka, rauta, kaski; juuri, korsi, kieli; nainen, kiwinen, ensimäinen; Jumala, isäntä; wahtera, huonet, Eestikeeli: nahk, raud, wask; juur, kõrs, keel; naine, kiwine, esimene; Jumal, isand; waher, hoone. Mõned Soome sõnad lähewad kül ka enam kõrwale meie keelemurdest, aga sugu ja loom käib siiski kokko. Mis Soomes meie sõnadest tõisiti käib, sel on oma kindel seadus kudas ta tõisiti käib. Kes neid seadusi tundma on õppinud, wõib igakord kergeste Soome sõna Eestlaseks ümber muuta.

Soome keelest on uuemal ajal meile ka jo mitu sõna wõetud, näituseks: ala-ealine ehk ala-igane (Soomekeeli: ala-ikäinen = mitte täisealine), laewastik (Soomekeeli: laiwasto = laewade kogo, Saksakeeli "Flotte"), sõnastik (Soomekeeli: sanasto = sõnade kogo, Ladina keeli: vocabularium) ja mõni weel. Kes teraselt neid sõno ära arwab, peab wiimati leidma, et nemad meile täieste sünniwad ja kerged mõista on.

Õppigu siis Eesti kirjamehed häste Soomekeelt ja saagu nemad Soomekeele seadustega täieste tuttawaks, sest wõiwad nemad meie Eestikeelele paljo ja hääd tulo tuua. Arwab ehk keegi, et Soome keelest abiotsimine auus töö ei ole, siis wõime temale wasta ütelda: Soomlased teewad meie keelega üsna niisamati; nad wõtawad meie keelest enesele, mis aga waja ja sünnib. Üleüldse jo ei ole mõistlik laenamine sõnade poolest sugugi keelatud, weel wähem tohime raskeks panna, kui wend wenna käest midagi soowib ja saab.

Parem kui laenamine on igakord ja igas asjas see, kui omast käest kudagi korda saame. Nõnda on lugu ka sõnade poolest, mis keeles tarwitame. Keeled sünnitawad ise omast warast uusi sõno.

Meie keel wõib, kui temaga mõistlikult tallitatakse, paljo abi ja nõuo ise oma jõudu muretseda, ilma et meil ühte puhku waja oleks wõõraste juure minna. Eestikeelel on igapidi üks hää põhi ja pind, kust, kui teda hoolsaste harime, paljo kaunist wilja weel wälja kaswada wõib, nii et meie suurema hulga uusi tarwitusi kirja elol ausaste omast käest täita wõime.

Kahel wiisil wõime meie oma kirjakeelt Eestikeelest enesest täielisemaks ja sõnarikkarnaks teha; esiteks nii, et mõnest küla ja kodo murdest mõne sõna, mis hää ja sündis, wõtame ja kirjas pruugitawaks teeme; tõiseks jälle nii, et üsna uusi sõno sünnitame. Neid teesid on mõlemaid iga rahwa kirjakeel käinud ja käib weelgi ja meie ei tee midagi iseäralist imet, kui neid ka käime.

Meie küla murded on mitmetpidi sõnadele wäga rikkad, mõned osast — wõime ütelda — pea ülearwo rikkad. Sääl on ka kõige pisemal asjal ehk tallitusel oma isenimi ja igal olemisel ja sündimusel, mis loomuses ehk igapääwases elos tähele paneme, on oma isesõna, mis teda tähendab, olgu olemine ehk sündimus ka tühisem kui tühi. Iseäranis rikkad on meie murded niisugustele sõnadele, mis midagi loomulikku häält nagu järele teewad. On hääl, mis kuuleme, wähe tõisiti, siis tarwitatakse ka tõist sõna tema tähendamiseks. See tunnistab, et Eestlane üleüldse teraw tähelepaneja ja wahetegija on. Näituseks olgu sõnad: kahisema ja kohisema, mis igas Eesti murdes tuttawad on ja mitmesugust kohinat ja kahinat tähendawad. Aga Wõro murre teeb neist kahest sõnast weel hulga tõisi pääle, kui kahinale ja kohinale midagi iseäralist juure tuleb. Tahetakse tähendada, et kahin ehk kohin nii wäle ja läbikäija ei ole, waid enam rahuline ja tasane, siis üteldakse: kahama ja kohama. Lüüs kohiseb, aga mets kohab. Tahetakse jälle mõnd äkilisi kohinat ehk kahinat tähendada, siis üteldakse: kahahtarna ja kohahtama ehk ka kahahtuma ja kohahtuma ja on neil kõigil jälle oma wahe. Tõised sõnad neistsamust kändudest on weel: kahistama ja kohistama, kahistelema ja kohistelema.

See on aga üks ainus pisukene näitus. Nii on igal murdel oma iseäraline suur rikkus ja meie kirjakeel, mis senni osast wäga waene ja elota olnud, wõib neilt paljo abi ja elo enesele saada. Tuleb üksi soowida, et kirjamehed mõistlikult seda murde rikkust pruugiwad ja lugejad rikastamist salliwad. Nurjatru ja meeletu ütlemine: "See on sant Tarto keele sõna, seda ma ei kannata", ei tohi siis lugeja suhu tulla. Tallinna rahwas ärgu olgu ommeti nii lapselikud, et arwawad, neil üksi on mõistlik ja kõlblik keel. Wõro ja Tarto rahwas on niisamati Eestlased, kui nemad, nende keelel on esiteks niisamasugune õigus, ka kuultud saada, kui Tallinna rahwalgi, ja tõiseks on nende murdel ja murretel paljo asjo, mis Tallinna keelest paljo paremad ja sellepärast kirjakeelele wäga soowitawad. Ruum ei kanna pitkemat seletust teha, aga sõna "leping" üksi näitagu seekord, et Wõro ja Tarto maalt midagi saada on. Seda sõna Tallinna rahwal ei ole ja kus teda kirjades hiljemal ajal pruugiti, senna on ta Tarto ja Wõro murdest saanud. Aga sõna ise on hää ja tähendab iga otsust, mis kahe ehk mitme wahel leppimise wiisi tehakse. Piiblis leiame sääl, kus "leping" seisma peaks, enamiste sõna "seadus", aga see tema asemele täieste ei sünni. "Seadus" on ise, ja "leping" on jälle ise, neil on waks wahet.

Mõistlikud lugejad ei saa meie arwates ka sugugi wasta olema, kui oma kirjakeelt sedawiisi murretest rikkamaks teeme, sest täielisem kirjakeel toob kõigele rahwale suuremat tulo, sellega ka igale üksikule inimesele.

Üsna uusi sõno sünnitada on kül raskem, kui neid mõnest küla murdest jo walmilt wõtta, aga siiski wäga häste wõimalik ja mitukord hädaste tarwis. Kui mõistlikult seda tööd tehakse, wõib meie kirjakeelele kül pea pool sõno pääle saada ja need sõnad ei saa lugejale mitte rasked mõista olema, aga kül meie keelt hää jao rikkamaks ja terawamaks tegema. Aga uusi sõno sünnitates peab iseäranis kaht seadust tähele pandama.

Esiteks: Meie ei tohi ühtki sõna omast pääst wälja arwata, teda nagu tuulest wõtta wõi taewast tulla lasta. Uuel sõnal peab juur ehk känd keeles juba ees olema ja kirjamehel on üksi see õigus, sest juurest ehk kännust uut kaswo wälja kaswatada. Juur ehk känd ise jääb wana. Ruum ja koht ei kanna, siin täielist seletust teha, mis wahe juurel ja kännul keeles on, aga siiski nii paljo peame tähendama, et mõlemad igal sõnal on. Nad on lühikesed häälte kogod ja seisawad meie keeles igakord sõna esiotsas ehk on sõna esimene jago. Ühest juurest wõib paljo sõno wälja kaswada. Juurest "kuul", näituseks, tulewad sõnad: kuulma, kuulama, kuuluma, kuulutama, kuulutelema, kuulja, kuulaja, kuulutaja, kuulmine, kuulamine, kuulutus ja weel hulk tõisi. Kõigil on juur seesama, aga lisad juure taga mitmesugused. Et juur kõigil üks, siis on ka põhi tähenduse poolest kõigil neil sõnadel üks ehk seesama. Kõik tähendawad üht iseäralist teadasaamist. Aga selle teadasaamise wiis ehk karw on iga sõna kohta siin isesugune ja see isewiis wõi isekarw saab igakord lisade läbi selgeks, mis juurele taha on pandud. Need lisad on jo keeles walmid ja igalühel on oma iseäraline tähendus. Kõneldes seab keel juured ja lisad kokko ja sünnib siis täis sõna oma iseäralise täie tähendusega. Neid lisu wõi liiteid on Eestikeeles kaunis hulk, niisamati kui ka juuri. Et juuri ja liiteid hulk ja neid wäga mitmetmoodi kokko wõime seada, juurele pea selle, pea tõise liite, pea ühe pea kaks ehk kolm ehk enamgi liiteid sabaks anname, siis wõib ka otsatu paljo sõno saada. Kõiki kokkuseadmisi, mis seda wiisi wõimalikud, ei ole meie keel weel ammugi ära tallitanud. Tal on weel paljo kokko liita. See lugu annab kirjameestele õiguse, ka liita, kus keel ise seda senni weel teinud ei ole. Kirjameeste sõnade sünnitamine ei ole siis muud midagi, kui wana juurte ja liidete uus kokkoseadmine ja ta ei tohi ka muud olla. See olgu esimene seadus uusi sõno sünnitates.

Tõiseks: Kokkoliitmine ei tohi mitte oma pääd ja oma tujo järele sündida, waid täieste keele enese eeskuju järele. Nõnda kui keel ise juurele liite lisaks paneb, nõnda tehku ka kirjamees, mitte tõisiti. Et see õigel wiisil sünniks, õppigu kirjamees keele seadusi ja loomu tundma, muido eksib ta kergeste kõrwale ja sünnitab sõna, mis midagi ei kõlba ja sellepärast ka lugejale wõi kuuljale mitte mõistetaw ei ole. Kül sünnitab rahwa suu ise ka iga aasta uusi sõno ja teeb seda alati õigeste, ilma et rahwas keele tarkust ialgi uuris. Aga see ei ole ime, niisama wähe kui see, et terwe puu oksi ajab ja õisi kannab. Rahwa keel elab rikkumata omas loomulises terwises ja ajab inimese enese teadmata kasusid ja nimelt terweid kasusid. See on Jumalast nii loodud ja igal rahwa keelel on suur elo jõud. Tõisiti on lugu sagedaste meie kirjameestega. Need on enam ehk wähem oma seisuse läbi rahwast lahkunud olnud ja õpetust emakeele poolest ei ole suuremale hulgale sugugi saanud. Mõni kirjamees on oma emakeele terawama tundmise kogoni nüriks lasknud minna ja mõtleb wõõras keeles, kelle sees teda õpetati ehk kelles ta oma igapääwast tööd teeb. Tähendamata jäägu weel, et jago Eesti kirjamehi mitte sündinud Eestlased ei ole, waid Sakslased. Neil on wahest kümne kohta ühel terawam Eestikeele tundmine. Wiimseks näitab meie senniaegne kirjakeel mitmele nii täieline ja auus, nii eeskujo wääriline ja wägew, et temast kõrwale astuda wiga oleks. Et lugu meie kirjameestega nii on, siis on nende keele tundmine mitmes tükis eksi läinud ja rikutud. Nad eksiwad siis ka sõno sünnitates kergeste ja uuema aja sünnitused teewad seda täieste tõeks. Meie uute sõnade hulgas on paljo neid, mis kogoni wõõriti tehtud ja kellel sellepärast elo lootust ei ole. Et kirjamehed kindlat ja õiget teed käia wõiksiwad, peawad nemad kunstlikult oma rikkeid parandama ja puudust täitma. Nemad peawad keele seadustega ennast täiste tuttawaks tegema. Kirjamehed on kunstkärnerite sarnatsed. Nõnda kui need taimede loomu selgeste tundma ja meelega tallitama peawad, kui terweid ja ilosaid kasusid ja magusat wilja kaswatada tahawad, nõndasamati peab ka kirjameestel keele loom selgeste silmade ees seisma ja juhiks sõno sünnitates olema. Senni kui Wiedemanni oodetaw Eestikeele õpetus weel tulemata, uurigu iga kirjamees kadund Ahrensi keeleõpetust, sest see on senni meie ainus keeleõpetus, mis terawama keele tundmise põhja pääl seisab.

Ruumi kitsus ei kanna pitkemat seletust teha. Siiski paari näitusi paneme lugejale ette. Meil on Eestikeeles hulk tegosõno, kellel "ndama" lõpetuseks: pahandama, wabandama, ülendama, ühendama. Nende sõnade kännud siin on: paha, waba, üli, üks. Aga kändude ja nimetatud tegosõnade wahel seisab weel rida tõisi tegosõno, kelle lõpetus — "nema" on: paha — pahanema — pahandama; üli — ülenema — ülendama. Kus need wahetükid meie kirjakeeles puuduwad, wõib kirjamees neid julgeste ja õigeste sedasama wiisi teha ja ütelda: waba — wabanema — wabandama; üks — ühenema — ühendama. "Wabanema" tähendab "wabaks" saama, "ühenema" üheks saama. Tahaks jälle keegi selget otsust teha, kas Saksakeele sõna "Eigenthum" meie keeli "omandus" wõi "omadus" peab olema, siis näitawad tuttawad wanad sõnad "warandus" ja "pärandus," et uus sõna „omandus" peab olema, mitte "omadus." Sel wiimsel sõnal on oma isetähendus.

Neist näitustest olgu kül. Täieline juhatus, kudas sõno õigeste sünnitada, täidaks mitu poognat, aga need "Lisalehe" sisse ja "Postimehe" pauna ei mahu. Loodame, et terasemad lugejad ka meie lühikese seletuse läbi kahest asjast arwo on saanud: esiteks et kirjamehed uusi sõno sünnitates mitte nalja ei heida ja keelt solkida ei taha, waid kasu tuua; tõiseks, et kirjamehed mitte oma pääd käia ei tohi, kui uusi sõno soowiwad, waid keele loomu järele ja ettevaatlikult tallitama peawad. Kirjamees, kes uue sõna sünnitanud, peab igakord selgeste teadma ja otsust anda jõudma, mispärast ta oma sõna nõnda ehk nõnda sünnitas ja mitte tõisiti. Selge teadus on iga toimetuse kindel põhi ja õige juht.