Pärnu koge

1990. aasta maikuus leiti Pärnu jõe vasaku kalda lähedal, linna jahtklubi vastvalminud sadamasilla äärse jõeosa süvendustööde käigus, 1–1,5 m sügavuselt senitundmatu laeva vrakk.  Leiukohta inspekteerisid samal aastal Eesti Meremuuseumi allveearheoloogia osakonna töötajad koos allveearheoloogiaklubi "Viikar" liikmetega.  Laevavraki päästetööd algasid 1991. aasta suvel, mil arheoloog Tõnu Sepa juhtimisel ning Saaremaa allveeklubi "Süvala" teostusel tõsteti tammepuust laevajäänused kuivale ja paigutati spetsiaalselt selleks ehitatud konserveerimiskonteinerisse.  Laeva parda säilinud fragment vööri- või ahtripoolsest osast on 7,9 m pikk ja 3,75 m lai.  Puiduproovide C14-analüüsid dateerisid vraki 13. sajandi lõppu – 14. sajandisse.

Eesti Meremuuseumi teadur Vello Mäss tegi Pärnu laeva pardafragmendi juures kindlaks viis koge ehitustraditsiooniliste kriteeriumitega võrreldavat tehnilist tunnust:

1) plangutus on klinkersüsteemis;
2) planguservad on omavahel kokku liidetud seestpoolt kahekorra keeratud ja uuesti plangu sisse tagasilöödud raudnaeltega;
3) plangusaamade triivimiseks kasutati turbasammalt (Sphagnum sp.);
4) plangusaamad on kaetud puuliistudega, mis kinnitati plankude külge raudklambritega;
5) pardaplangud on pikuti ühendatud kaldseose abil.

Pärnu laevaleiul täheldati ehitustehnoloogilisi kokkulangevusi 1978. aastal Taani looderannikult leitud Kollerupi kogega.  Analoogsed on mõlema laeva ehitamisel kasutatud naelapeade sisekülgedel paiknevad neli väikest teravikku.

Kuna Pärnu laevaleiu juures ei ole võimalik jälgida kogu kompleksi ainult koge tüüpi laevale iseloomulikke ehitustehnoloogilisi ilminguid, siis ei ole välistatud, et tegemist on mingi muu, praegu veel klassifitseerimatu keskaegse kaubalaevaga.

Pärnu koge pardafragment muuseumi fuajees eksponeerituna. Foto: Maili Roio

back forward