Maasilinna vrakk

Eestist on teada seni üks arheoloogiline leid, mis pärineb 16. sajandist. 1985. aastal avastati Väikese väina põhjas keskaegse Maasilinna ordulossi läheduses olevas abajas umbes 3 meetri sügavuses vees 16 meetri pikkune ning 5,5 meetri laiune laevavrakk, mis on ehitatud vahtrapuidust.  Leitud vrakk dokumenteeriti in situalgsel asukohal  ja tõsteti välja 1987. aasta suvel.  Vraki konserveerimistööd kestsid 1987.–1990. aasta jaanuarini. Algselt Illiklaiul oma ajutises varjualus säilitatud vrakk on täna eksponeeritud Lennusadamas. 

Maasilinna vraki puhul on tõenäoliselt tegemist kohaliku kaubalaeva ehk uisuga, mis kujutab endast lihtsat raapurjestusega ühemastilist lahtist veesõidukit. 16. sajandil arenes uisk kõrgema parda ja laiema kerega rannasõiduveolaevaks, mis mahutas kuni 40 inimest ja 8 hobusevankrit.  Tuntuimad uisud olid Eesti saarte ja mandri vahelise ühenduse pidamiseks ehitatud lahtised kuni 20 meetri pikkused purjekad, mis olid kasutusel kuni 20. sajandi alguseni. 

Maasilinna laevaleidu uuris Eesti Meremuuseumi teadur Vello Mäss, kes täheldas vraki juures nelja ehituslikku iseärasust, mis tõenäoliselt viitavad kohalike meistrite tööle:

1) laeva kiil ei oma kokkupuudet kaartega kogu aluse ulatuses;
2) laeval on kahekordne välisplangutus: õhukest klinkerplangutust katab paks ja tugev karveelplangutus;
3) vöörtäävi ühendusviis kiiluga, vöörtäävi toetuseks on oskuslikult ära kasutatud kiilupuu looduslik kõver harupuu juur;
4) plangutuse kinnitamine puunaelte abil kaarte külge, plangutus on kaarte külge kinnitatud läbi nende kattuvate servade kaartesse raiutud astmete kohal.

Vraki säilinud põhjaosa kaarte vahelt leiti kivistunud lubjakänkrad, mis viitavad lastile.  Maasi ordulinnuse varemete lähedalt on veel täna võimalik märgata linnuse ja laevavrakiga samaaegse sadama jäänuseid, millest on peamiselt näha kärgkastide jäänused.

back forward