Koge

1956. aastal publitseeris Paul Heinsius oma uurimistöö tulemused hansakaubanduses kasutatud laevadest, mis põhines peamiselt kirjalikel allikatel ja illustratsioonidel. Heinsius määratles esimesena koge tüüpi aluste kriteeriumid, milleks olid lame kiil, kõrged pardad võrreldes kiilu pikkusega, suhteliselt sirged vöör- ja ahtertääv.

Stralsundi linna pitsat koge kujutisega aastast 1329.
http://www.wismar-stralsund.de/de/bilder/koggensiegel_stralsund

Esimene kogena identifitseeritud arheoloogiline leid on hiljem Breemeni kogena tuntuks saanud vrakk. Vrakk tuli nähtavale eriti madala veeseisu tõttu Weseri jõe põhjast 1962. aastal. Järgnenud väljakaevamisi juhatas Siegfried Fliedner. Vraki jäänused tõsteti välja detail detaili haaval ja pandi hiljem kokku. 1979. aastaks oli koge uuesti üles ehitatud, vraki konserveerimine loeti lõpetatuks 1999. aastal.

1380. aastal ehitatud Breemeni koge oli ühemastiline alus, mille mõõtmed olid järgmised:

1)   pikkus 23,27 meetrit
2)   laius 7,62 meetrit
3)   mastipikkus 21 meetrit
4)   kõrgus 4, 26 meetrit
5)   last u 76 - 84 tonni
6)   purjepind u 200 m2

Vaade Breemeni koge pakpoordilelaeva vasakpoolne parras ahtrist vaadatuna.  .
http://en.wikipedia.org/wiki/Bremen_cog

Kuna tegemist oli erakordselt hästi säilinud laeva jäänustega, siis oli võimalik kindlaks teha rida tunnuseid, mis eristasid teda teistest kaasaegsetest veesõidukite ehitusviisidest:

1) kere külgede välimine plangutus klinkertehnikas
2) sirged vöör-ja ahtertäävid
3) plankkiillai ja madal kiil
4) tagasipööratud naelte kasutamine osaliselt kattuvate plankude ühendamisel
5) sambla kasutamine tihtimisel
6) puitliistude ning raudklambrite kasutamine kerelaudade ühendamisel
7) kaarte kasutamine vöör- ja ahtertäävi ühendamisel kiiluga
8) tugevad põiktalad, tavaliselt laeva külgedest esileulatuvad
9) põhjaplangutuse otste sobitamine vöör- ja ahtertäävi valtsisoontesse
10) karveelplangutusega põhi

back forward