Ruumi mõju suhtlusele

Prokseemika ehk ruumi semiootika on teadusharu, mis uurib ruumi mõju inimeste omavahelisele suhtlemisele. Mõiste on kasutusel olnud alates 1960. aastatest ning tänapäeval on prokseemika väga tihedalt seotud mitteverbaalse suhtlemise uurimisega. Kui esimestel kümnenditel pöörati peatähelepanu suhtlejate omavahelise distantsi ja personaalse ruumi uurimisele (Edward T. Hall, Heini Hediger jt), siis viimasel ajal tuntakse enam huvi selle vastu, kuidas erinevad arhitektuursed ja sisekujunduslikud lahendused inimeste käitumist mõjutavad.

Edward T. Hall kirjeldas ruumi kommunikatiivseid faktoreid erinevate meeltega seotud koodide kaudu (kinesteetiline e liigutustega seotud, palpatiivne e kompimisega seotud, visuaalne e nähtav, termaalne e temperatuuripõhine, olfaktoorne e lõhnatajuga seotud, auditiivne e kuuldav kood). Suhtluskeskkondi luues arvestatakse neid koode suurel määral intuitiivselt, kuid teadliku ruumikujundusega on võimalik väga suurel määral mõjutada seda, mil viisil ja millise kvaliteediga inimesed selles ruumis omavahel suhtlevad. Läbimõeldud ruum dikteerib teatavad käitumisviisid ja muudab ebamugavaks need käitumisviisid, mida ruumi looja ei soovi, ilma et käitumist oleks vaja dikteerida verbaalsete käskude ja korraldustega. Näiteks kasutatakse avalikes tualettruumides süstivate narkomaanide tõrjumiseks sinakat valgust, mis muudab veenide leidmise keerukaks; vähese ostujõuga teismelisi peletatakse kaubanduskeskustest helidega, mis on kuuldavad ja ebameeldivad just noortele, mida aga nt keskealised kliendid füsioloogilistel põhjustel ei kuulegi; lennujaamades korraldatakse inimeste liikumist silmatorkavate visuaalsete ärritajatega, auditooriumis kinnitatakse lauad ja toolid viisil, mis võimaldab ainult ühes suunas vaatamist jms.

Kool on olemuselt väga keerukas suhtluskeskkond. Traditsiooniline kooliruum keskendub klassile, kus õpilaste kogu tähelepanu on koondatud tahvlile ja õpetajale, kellele erinevate prokseemiliste koodide kaudu on loodud ka suhteliselt mugavad töötingimused. Viimastel kümnenditel on kooli hakatud rohkem tähelepanu pöörama sellele, et kooliruum vastaks paremini just õpilaste vajadustele ning looks võimalikult head tingimused nii õppimiseks kui kaaslastega suhtlemiseks. Erinevad õppetöö vormid vajavad ka erinevaid ruumilahendusi; näiteks rühmatööde läbiviimiseks on vaja liigutatavaid istmeid ning niisugust akustikat, mis ei võimendaks paljude üheaegselt rääkivate inimeste hääli, frontaalse loengu pidamiseks on aga vaja, et kõigi ruumis viibijate pilgud oleksid pööratud samasse punkti.

Tunniväline koolis veedetud aeg on õpilaste jaoks väga tähendusrikas ning omab suurt tähtsust ka väärtuskommunikatsiooni seisukohalt. Seetõttu on mõistlik läbi mõelda ka kõik need tegevused ja liikumised, mida kooliruum õpilastele dikteerib, eeldab või võimaldab. Samuti on ruumikorralduslike vahenditega võimalik minimeerida koolikiusamist ning muuta koolipäev integreeritud õppimiskogemuseks, mida ei reguleerita väliste sunnivahenditega (nt koolikell).