|
Pakri pank hõlmab osa Põhja-Eesti klindi Lääne-Harju klindilõigust. Sellele klindilõigule on iseloomulik loodesse eenduvate klindipoolsaarte (Pakri, Laulasmaa, Türisalu, Suurupi) vaheldumine sügavalt maismaasse lõikunud klindilahtedega (Paldiski, Lahepere, Vääna). Suurem osa Põhja-Eesti klindi murrutustsooni astanguist asub just selles klindilõigus. See on tüüpiline murrutuspank, mille morfoloogia sõltub panka moodustavate kivimite kõvadusest ja neid läbivatest tektoonilistest lõhedest.
Pakri klindipoolsaar on 12 km pikk, 5 km lai ja ta pindala on umbes 35 km2. Klindipoolsaare piires eristatakse viit panka: Paldiski, Uuga, Pakri, Leetse ja Lahepere pank (joonis 1). Poolsaart ääristav astang on kuni 24 meetrit kõrge, poolsaare keskel tõuseb paeplatoo mõnemeetriste astangutega isegi kuni 30 meetrit üle merepinna. Õhukese (valdavalt alla 1 m) klibu- või moreenikihiga kaetud paeplatool avanevad Ordoviitsiumi (Uhaku, Kukruse ja Haljala lademe) lubjakivid. Paldiskist läänes kuni Kersaluni idas ääristab klindipoolsaart 18 km ulatuses klindiastang. Astangu kõrgus suureneb kagust loodesse, jälgides aluspõhja kivimite kallakust (joonis 2).
Paldiski pank algab Lõunasadama juures 1-2 meetri kõrguse astanguna ja kulgeb kõrgust kogudes Muula mägedeni. Suur osa Paldiski linnast jääbki sellele pangapealsele.
Uuga pank hõlmab Muula mägede ja Pakri panga vahelise umbes 2 kilomeetrise lõigu Pakri klindipoolsaart ääristavast klindiastangust. Nime on Uuga pank saanud kunagi pangapealsel asunud samanimeliselt külalt. Mererannas kulgeva astangu kõrgus on lõunaosas 6-7 meetrit, põhjapiiril aga juba 20 meetrit. Panga lõunaosas, kus astangu kõrgus on alla 12 m, koosneb see üksnes Ordoviitsiumi lubjakivist. Kõrguse kasvades ilmub astangu jalamile algul kuni 4 m paksune tumeroheline glaukoniitliivakivi kiht (Leetse kihistu), siis kuni 5 m paksune tumepruuni graptoliitargilliidi (diktüoneemakilda) kiht (Pakerordi lademe Türisalu kihistu) ning lõpuks kuni 3 m paksune kollakashalli oobolusliivakivi kiht (Pakerordi lademe Kallavere kihistu). Seal, kus astangu jalamile ilmub helehall Kambriumi liivakivi (Tiskre kihistu), Uuga pank ka lõpeb.
Pakri pank koos seda ääristava klindiastanguga on Pakri klindipoolsaare kõige atraktiivsem ja ligipääsmatum osa. Poolsaare otsas on 54 m kõrgune tuletorn, mis on Läänemere ääres kõrgeim. Panka ääristab peaaegu püstloodne Kambriumi ja Ordoviitsiumi kivimite läbilõige (joonis 3). Kuigi meremurrutus on siin väga intensiivne, pole panga taganemiskiirust suudetud määrata.
Leetse pank algab Pakri joast lõuna pool, sealt kus Pakri panka ääristavale järsunõlvalisele klindiastangule ilmub laugem jalam, mis merest mõnekümne meetri võrra taganeb. Pakri juga on poolsaare tipus, mõnikümmend meetrit enne tee laskumist klindi madalamale terrassile. Leetse mõisast kagus ehk Meriküla lähistel läheb Leetse pank omakorda üle Lahepere pangaks. Pangaplatoo kõrgus on Leetse pangal 15-20 m. Astangu ja mere vahelisel jalamiribal levib klindimets. Pank on oma nime saanud 17. sajandil rajatud Leetse mõisast ja see omakorda 1561. aastal esmakordset mainitud Leetse (Leetz) külast.
Lahepere pangal madaldub klindiastang veelgi (10 meetrini), kuid see-eest jõuab meri siin kohati astangu alla välja. Umbes 1,5 km panga lõigul on kolm väikest ja suhtelislt veevaest juga: Valli, Raja (Põllküla) ja Vanaaseme (Kersalu). Kõik need joad asuvad väikeste ojade või kraavide suudmes, nende kõrgus ei ületa 3 meetrit. Ojade toitumisala on väike ja kivine, mistõttu suvel on joad kuivad ja märkamatud. Kuid kevaditi ja sügiseti on vett üsna palju.
|
